Ühinemisest tõuseb tulu

Alari Kirt
Ambla vallavanem, IRL

Eelmisel aastal peaaegu samal ajal tegid kolme Järvamaa omavalitsuse juhid, nende hulgas ka mina, teistele maakonna omavalitsusjuhtidele ettepaneku arutleda ühise laua taga teemal «Järvamaa – üks omavalitsus».
Seda ettepanekut tehes püüdsime vaadata kaugemale kui paar-kolm aastat. Ei läinudki kahte-kolme aastat, kui regionaalminister Siim-Valmar Kiisler tuli välja samalaadse ettepanekuga.

Seekord ei oodata maakonna omavalitsusjuhte tema juurde ühise laua taha asja arutlema, vaid see on juba kindel ettepanek kõrgema tasandi otsustajatele.
Võib-olla on regionaalministri plaani taga maailma ja Eesti majanduse kiire langus, kuid võib ka olla, et selleks, et üldse midagi muutuma hakkaks, tuleb esialgu üsna radikaalseid plaane tutvustada, eeldusel, et ajab väiksema tasandi tegijad n-ö tagajalgadele ning paneb paremaid lahendusi välja töötama. Kes teab.
Üldjuhul tuleb suurem
paremini toime

See, et kohalikke omavalitsusi on Eestis liiga palju, on selge ammu ja paljudele. Selle põhjus on eelkõige Eesti hõre asustustihedus. Olen ka üsna kindel, et väikeste omavalitsuste vabatahtlikku ühinemist võime ootama jäädagi. Küll ei saada kokkuleppele uue omavalitsuse nimes, küll on probleemid keskuse valikul.
Kusjuures, mida väiksem vald, seda suurem on üksikisiku mõju ja seda rohkem loeb ühe autoriteetse inimese arvamus.
Ka napib riigimehelikku mõtlemist: äkki on see teistele kasulikum kui meile? Selle asemel, et endale soodsamaks muutunud olusid ära kasutada, rakendatakse energia selleks, et teisele käkki keerata. Sellist käitumist kohtab paraku nii suurtes kui ka väikestes omavalitsustes.

Just seetõttu on teinud regionaalminister õige käigu: pakkunud välja omapoolse – paljudele üsna äärmusliku lahenduse, kui suur peaks üks haldusterritoriaalne üksus olema, kuidas omavalitsuste ühinemist hoogustada ja mil moel ühinenuid toetada.
Ma pole kunagi varjanud oma meelsust, et suurem omavalitsus on väiksemast mõistlikum. Olen Tapa valla tekkega otseselt seotud, sest olin toonase Lehtse vallavanemana ühinemises osaleja.
Ka pärast ühinemist olen Tapa vallavolikogu liige ja küllalt hästi kursis, kuidas kulges elu pärast liitumist.

Väited, et teenuse kvaliteet ääremaal ilmtingimata halveneb, ei pea alati paika. Näiteks Jänedal on teeninduspunkti loomisega pigem vastupidine olukord ja avalike teenuste kättesaadavus on paranenud.
Rääkides eri piirkondade esindatusest või sõnaõigusest liitunud valdades, nägime Tapa valla liitumise puhul ette võimaluse eri kantide esindajate kohustusliku esindatuse volikogu alalistes komisjonides ja vallavalitsuses.
Kindlasti poleks endine Lehtse vald suutnud niipea teha selliseid investeeringuid, nagu neid on Tapa valla ajal tehtud nii Lehtsesse kui ka Jänedale.
Kultuurimaja uuendus, raamatukogu teise tegevuskohta viimine, investeeringud vee- ja kanalisatsioonisüsteemidesse.

Seega hirm, et linnamehed võtavad kogu raha endale ja maale ei tule enam investeeringuid, on põhjendamatu, kui asju kaine mõistusega võtta. Ei taha ükski vallavanem ega volikogu, et mõni valla piirkond välja sureks.
Kuigi see on vaid üks kogemus, on seda rohkem kui teistel omavalitsusjuhtidel. Kindlasti annab see mulle julgust ja põhjust väita, et kui arvestada omavalitsuste võimekust tulla toime neile pandud (nt riigi ja kogukonna tasemel) ja endale võetud ülesannetega, on suuremal omavalitsusel seda teha lihtsam.
Suuremal ilmselt teatava piirini ja tõepoolest üldjuhul, sest alati on erandeid. Nende erandite tekke põhjusi võib otsida nii juhtimisvigadest, liiga suureks paisutatud kohustustest kui ka ühinemise käigus tehtud valedest valikutest.

Tõepoolest, alati pole suurem tõhusam ja kodanikule parem. Näiteks siis, kui ahel inimest teenindava ja otsuseid langetava ametniku vahel venib nii pikaks, et avaldused ja paberid kipuvad kaduma ning kõik, mis on keskusest kaugemal, on ääremaa ja tekitab otsustavas ametnikus küsimuse: «Kas seal siis ka elab keegi?»
Nagu ma eelnevalt mainisin, on kohalikul omavalitsusel lisaks riigipoolsetele kohustustustele ülesandeid, mida kogukond neilt eeldab, et nad nendega tegelevad.
Samuti on osa omavalitsustest endale lisavastutust võtnud. Nii näiteks pole haruldane, et üks ja sama ametnik tegeleb teede, liikluskorralduse, prügimajanduse, elamumajanduse, koerte-kasside, majandustegevuse registri, kauplemislubade ja veel mitme muu asjaga.

Eeldada, et sama inimene on ühtviisi professionaalne kõigis neis valdkondades, oleks selle inimese suhtes ülekohtune.
Inimvõimetel on teatavasti piirid. Seega paratamatult kannatab teenuse kvaliteet, sest niisugune «spetsialist» ei suuda kõigi oma ülesannetega võrdselt hästi hakkama saada, kuigi tahaks.
Samas inimesed tahavad valla- või linnavalitsuse ametnikult väga head teenust, nende ootused teenuse kvaliteedile on kõrged.
See tähendab, et ametnikud ei tohi lubada endale ühtegi viga ja nad peavad olema valmis vastama kõigile oma valdkonda puudutavatele küsimustele kohe ja eksimatult.

Omavalitsuste võimaluste ja inimeste ootuste vastuolud on kardinaalsed. Kusjuures pole nii, et mida väiksem vald, seda rohkem võib ametnikule ülesandeid lisada põhjendusega, et inimesi on ju vähem, seega pole ka nii palju teha. See ei ole päris nii.
Milline on ühele omavalitsusele n-ö paras suurus, et võimekus ja teenuste kvaliteet oleksid parimad, on üsna raske öelda. See on ka otseses sõltuvuses asustustihedusest, teedevõrgust, inimeste välja kujunenud harjumustest käia kooli, kauplusse.
Kui lähtuda elanike arvust, siis Põhjamaades on see umbes 30 000–50 000 elanikku, mis oleks ilmselt rakendatav ka Eestis.

See, kuidas hakkaks välja nägema omavalitsus praeguse Järvamaa aladel, on läbirääkimiste teema. Kui me ikka tahame ise otsust langetada, mitte lasta teha seda regionaal- või peaministril. Ka otsustamata jätmine on otsus.
Muidugi on Ambla vallavanemana minulgi hirm, et Paide või Türi inimesele jäävad Ambla või Aravete inimeste mured võõraks.
Samas kogemused ja uuringud ühinenud omavalitsuste kohta näitavad, et kui võim kaugeneb, muutuvad kodanikud oma huvide kaitsel aktiivsemaks.
Seega peaks elustuma ja aktiviseeruma mittetulunduslik sektor, suureneb inimese tahe midagi endale ära teha. Aga seda me ju tahamegi!? Sellega me ju iga päev tegelemegi, et inimesed ei loodaks, et neile kandikul kõik kätte tuuakse.

Just praegune, majandussurutise aeg nõuab tegutsemist, nõuab tegusaid inimesi. On vaja, et need, kel on töö alles, hakkaksid tõsiselt tööle. Ainult sel moel on võimalik vähendada uusi koondamisi. Niikaua, kui tööl «käiakse», saab ainult halvemaks minna.
Toon veel ühe näite, mil moel suurem vald suurendab inimeste aktiivsust ja koostöötahet.
Väikestes omavalitsustes on tihti nii, et paljudel on ametnik/vallajuht mõni hea tuttav või isegi sugulane.
Pole harvad juhud, kus «lihtsalt astutakse läbi, et törts juttu puhuda» või helistatakse isiklikul numbril ning – simsalabim – soov täitub.

Kui sellised «omad mehed» kaovad, tuleb soovi täitumiseks hakata koostööd tegema teiste omakandi inimestega. See pole halb, pigem toob kaasa paremini läbi mõeldud ja vormistatud ideed, mida ongi ju ainult sel moel «maha müüa».
Suure valla puhul kardetakse sageli, et vähemaks jääb saadikuid, kes esindavad mingi kandi inimeste huve.
Samas, et valijate hulk jääb ju samaks, suureneb valitud saadikute vastutus, legitiimsus ja kindlasti ka võimekus.
Saadikuil endil napib sageli usku, et nende valijad teevad endale väärilise otsuse ja valivad end esindama inimese, kelle puhul nad teavad, et see esindab just nende huve kõige paremini.

Järvamaa näite puhul võib igaüks arvutada, mis juhtuks, kui Järvamaa oleks üks omavalitsus, kuidas siis valijad maa- ja linnapiirkondade vahel jaguneksid.
Analüüsides neid numbreid, ei näe ma alust maameeste hirmul, et nende hääl jääks vajaliku mõjuta. Teades maapiirkondade valimisaktiivsust, arvan ma, et tegelikkuses võib juhtuda pigem vastupidi.
Teeninduspunktid peavad jääma
Tänapäeval pole enam nii tähtis, kus asub vallamaja, mis paljuski sümboliseerib oma valla tunnet. Infotehnoloogia vahendusel võib vallamaja asuda ka Paides. Kindlasti peavad kohapealsetesse keskustesse jääma teeninduspunktid, olgu need siis endistes vallamajades või kas või raamatukogudes.

Kasutades ära infotehnoloogia võimalusi ja olles küllalt koolitatud, on ka meie raamatukogude töötajad võimelised kodanikku vallaga suhtlemisel aitama ja teda nõustama.
Iseasi, kas see nende praeguse koormuse juures on kõikjal otstarbekas.
Loomulikult tuleb aeg-ajalt ette küsimusi, kus on tarvis spetsialisti abi ja siis tuleb tõepoolest teekond vallamajja ette võtta. Või kui samasuguse küsimusega inimesi on piirkonnas rohkem, pole ju ka välistatud spetsialisti tulek teeninduspunkti.

Senine kogemus endise Lehtse valla põhjal on näidanud, et niisuguseid olukordi ei tule just sageli ette. Kui rääkida rahaküljest, mis on liitumisel sageli argument, siis tõepoolest ei tule esimestel aastatel avaliku teenuse osutamine praegusest odavam.
Ajapikku suudab omavalitsus oma teenused optimaalselt välja arendada, võtta kasutusele paremad IT-lahendused ning kasutades ära tänapäevaseid võimalusi, on võimalik teenuse hinda odavamaks teha.
Kindlasti ei too mingit rahakasu kahe või kolme omavalitsuse liitumine, samas tosina liitumine toob rahakokkuhoidu kindlasti.

Mõistan inimesi, kes pideva muutuse hirmus, et nüüd kohe liidetakse, on hakanud ühinemist pelgama. Ka mina ootan olukorrale lahendust ja olen püüdnud lahenduse leidmisele koos teiste omavalitsusjuhtidega kaasa aidata.
Rauda tuleb taguda niikaua, kuni see on kuum. Kui aga kogu aur kulub sellele, et rauda pidevalt kuumaks kütta, ei tule sellest head sepatööd.
Rõhutan veel kord, et pean paremaks lahenduseks, kui me ise oleme aktiivsed lahendusi leidma/tekitama, mitte ei oota lahendust, mille puhul pole meile jäänud õigust kaasa rääkida.

Leian, et see on praeguste omavalitsusjuhtide võimalus ja ka kohustus. Oleme ju oma valla elanike käepikendused ning meie asi on välja uurida valla elanike soovid, vajadused ja tahtmised.
Ka Eestis on ühinenud omavalitsusi – kartlikel oleks mõistlik küsida, küsida ja veel kord küsida, et saada üle hirmust ja leida rakendust riigimehelikult mõtlemisele!