Muuseumide mõte pole ainult minevik

Üks aasta on saanud jälle ajalooks. Sageli vaatame möödunule tagasi, et teha järeldusi tuleviku, meid ees ootava kohta.

Nii hea kui halb mõjutavad meie tulevikuotsuseid. Mida kaugemale jäävad mälestused, seda rohkem mäletame head ja vähem halba. See pidavat olema loomulik selektsioon meie ajus.

Võib küllalt kindlalt väita, et käesolev aasta tuleb keeruline. Aga mille suhtes? Eelmise aastaga võrreldes? Üsna loomulik, sest see on ju värskelt meeles.

Aga vaatame ajas 10 või 20 aastat tagasi. Inimese elus on see üsna pikk aeg ja iga aasta kallis, aga peame siiski tunnistama, et üldiselt on ju paremuse poole läinud.

Aastasajad on tõestanud, et elu juba kord on oma tõusude ja mõõnadega. Nii on tsükliline ka majandus – tõusule järgneb langus ja langusele tõus.

Saades kindlust ajaloost, võiksime keerulisematele ja raskematele aegadele läheneda võimalikult asjalikult ja toimekalt ning pöörata pilgu kaugesse tulevikku.

Eks edu, olgu see mis tahes valdkonnas, aja kergelt joovastusse. Nii ka majanduskasvu ajal. Siis kipume esiisade teadmisi ja tehtut kergelt unustama. Või mis veel hullem – üleolevalt suhtuma.

Kipsmajad kipsmajadeks, aga kõige kurvem, kui suures vaimustusehoos lükkame kõrvale (või suisa ümber) selle, mis on meile pärandatud. Olgu see siis arhitektuurne või ka vaimne pärand.

Arvan, et raskematel hetkedel tunnevad kindlamini ennast need, kellel on aega vaadata ka tagasi. Oma rahvas, oma kultuur, oma ajalugu ja peretavad annavad meile juured, millele on kindlam toetuda. Siis ei murra meid nii kergelt ka tormituuled.

Hea, et meil on muinsuskaitse, arhiivid, muuseumid ja teised pärandit hoidvad ja kaitsvad asutused.

Muuseumide panus ühiskonnale ongi mäletada möödunut, hoida rahva mälu, ärgitada rohkem «suhtlema» minevikuga. Siis pöörame pilgud tulevikku ja läheme kindlamini edasi.

2009. aasta on kultuuriminister Laine Jänes kuulutanud muuseumiaastaks.

Oluline ajend seda teha oli tõik, et käesoleval aastal täitub Eesti rahva muuseumi asutamisest 100 aastat.

Kuigi 1909. aastal pandi alus Eesti rahva muuseumile ning veel ühe kümnendi pärast praegusele Eesti kunstimuuseumile, on Eesti muuseumitava palju vanem, ulatudes ligi kahe sajandi taha.

Esimesed olid ülikoolimuuseumid ja baltisakslaste muuseumid eesotsas Eestimaa provintsiaalmuuseumi, Eesti ajaloomuuseumi eelkäijaga.

Ka Järvamaa muuseum on vanem, tähistades järgmisel aastal 105. aastapäeva. Muuseum võib olla ühiskonnas suhteliselt marginaalne nähtus, kuid ta kannab olulisi kultuuri staatuse sümboleid ning rolle riigi ja kogukonna mõttest.

Muuseumid on ühed olulisemad ühiskonna identiteedi säilitajad ja kujundajad ning neil on omamoodi suur vastutus minevikupildi loomisel. Sel põhjusel võib muuseume pidada väga tähtsaks.

See, et just 100 aastat tagasi pandi alus eesti oma rahvuse põhisele muuseumile, annabki meile väärika võimaluse tähistada muuseumiaastat just 2009. aastal.

Hoidkem siis muuseume rohkem oma meeltes ja tunnustagem neid. Kõige lihtsam võimalus seda teha on võtta ette üks muuseumikülastus.

Kohtumiseni ja head muuseumiaastat!