Tegusale jooksevad teomõtted sülle

Koigi vallavalitsuses, kus Kaie Altmets arendusspetsialistina töötab, püüab pilku kasetohust ehetega kaunistatud kuuseoks. Kasetohumuuseum ja -töötuba on kõige uuemad kavatsused, mille kallal Kaie tegutseb.
Mõtet, kuidas kasetohtu kasutada, on Kaie mõlgutanud aastaid. Ajast, mil ta Koigi põhikoolis töötas ja nägi, kuidas saalipõrandat üles võeti.
Tuulekaitseribast on
saanud seenepeenar
Üllatuseks avastas Kaie põranda alt niiskustõkkeks pandud kasetohu. «Siis juba kihvatas, et seda peaks saama veel kuidagi kasutada,» sõnab ta.
Hiljuti juhtus Kaie kokku Laiuse Õletoa looja Aime Langiga, kes on nüüd Paidesse kolinud. «Meil kerkis kohe see kasetohu-teema üles,» ütleb Kaie.
Rõõmus selle üle, et teda mitu aastat vaevanud kasetohumõtte lahendus sülle jooksis.
Nüüd laseb Aime Lang juba näppudel käia ja valmistab Koigi kasetohumuuseumi tarvis eksponaate.
Kaie hinnangul on see üks hirmus nikerdamine. «Aga Eesti oma toode ja samas midagi uut, mida meil varem pole tehtud!» lausub ta.
Muuseumi ja töötoa loodab Kaie Koigi mõisa kõrval asuvas kivihoones avada hiljemalt sügisel.
Kaie meeles mõlgub veel üks muuseum, mille ta tahaks rajada Sõrandu külamaja kõrval asuvasse kivihoonesse ja mis peaks tutvustama Eestis kasvavaid seeni.
Seeneteema on Kaiel nii südames ja seeni Koigi kandis nii palju, et tema meelest võiks seal asuda Sõrandu seeneriik. Või hoopis Kilplala seenepark, peaasi, et turistidel Koigi kandi vastu huvi tekiks.
Kaiel on lemmikkoht, kus ta kuuseriisikaid korjamas käib. Seda näitab ta meile autoaknast, kui Sõrandu külamaja poole sõidame.
Kaie seenekohta võiks vist nimetada ka kuuseriisikapeenraks – rohkesti riisikaid kasvab kolme kilomeetri pikkuse kuuseheki all. «See sai kolhoosi ajal tuulekaitseribaks istutatud, et tuul põllul mulda hunnikusse ei puhuks,» selgitab ta.
Mitme meetri kõrguseks kasvanud tuulekaitseriba võikski Kaie meelest olla seeneriigi omaette vaatamisväärsus.
Seenekorjamise harjumus on Kaiel lapsepõlvest. «Mu sünnikodus Võrumaal olid ilusad metsad, mõlemad vanaemad õpetasid mind seeni tundma ja hoidistama,» lausub ta.
Setu tüdruk tuli Järvamaale 37 aastat tagasi Särevere tehnikumi zootehnikuks õppima. Oma elu armastuse leidis noor Kaie Albu mailt. «Nii suur armastus tuli peale, et kool jäi lõpetamata,» märgib ta.  
16aastasena läks Kaie  Sulev Altmetsale mehele ja oli täisealiseks saades juba kahe lapse ema. Lõpetas õpingud kaugõppes Väimela näidissovhoostehnikumis. «Seda sain teha ainult tänu oma mehele ja ämmale, kes aitas lapsi hoida,» sõnab Kaie.
Sõrandus on Kaie ja Sulev elanud 30 aastat. Kolhoosiaja lõpul jäi Kaie paariks aastaks töötuks, aga uus riigikord tõi zootehnikule hoopis teistsuguse töö. «Sõrandu küla postiljon jäi haigeks ja mind kutsuti  asendama,» selgitab ta. «Et haige postiljon läks lõpuks pensionile, jäingi kaheksaks aastaks posti laiali vedama.»
Algul tuli iga päev teha 15kilomeetrine, hiljem 30kilomeetrine postiring. Jalgrattaga, iga ilmaga. Hiljem andis Eesti Post nii pikka ringi sõita tööauto. «Olin Järvamaa esimene motopostiljon!» teatab Kaie uhkelt.
Kui postiljone hakkasid sõidutama autojuhid ja ühe inimese teenindamiseks lubatud aeg kärbiti ühele minutile, pani Kaie ameti maha. «Vanainimesega ei saa seda tööd teha nii, et tere ja head aega,» põhjendab ta.
Järgmine töötuaeg lõppes sellega, et Kaiest sai hoopis üliõpilane. Nimelt sattus ta pikaajaliste töötute kursustele, õppis ökoturismi ja arvutit tundma ning kogus innustust minna Mainori majanduskooli ärijuhtimist õppima. «Hull inimene läks töötuna ülikooli!» naljatleb ta.
Kaie meelest jooksis see võimalus ju jälle iseenesest sülle – just 2001. aastal avas kool filiaali Paides.
Kaie mäletab, kuidas üks õppejõud öelnud talle pärast sisseastumiskatseid, et ega ta ärijuhiks hästi sobi, talle sobivat hoopis sotsiaaltöö. «Eks ma ole jah selline inimeste eest seisja,» nõustus ta.
Seepärast pakub Kaiele suurt rahuldust külainimeste eest hoolitsemine. «See on nii minu sees!» kinnitab ta. Külaürituste korraldamine ja väärtuste säilitamine on Kaiele kaasa tulnud setu kultuurist.
Sõrandu külamaja juures selgub, et see hukust päästetud saja-aastane koolimaja on Kaie tegemiste seas lemmiklaps.
Kaie selgitab õhinal, kuidas ta on projektidega välja ajanud ligi miljon krooni, ja näitab, mis rahaga on tehtud.  Külaseltsi tegemine on üks asjadest, mis talle kohe väga meeldib. Ka külaseltsi rajamise mõte tuli Kaie juurde justkui ise.
Seltsimaja teeb õnnelikuks
2000. aastal kutsus Koeru teabekeskuse juhataja Helvi Kerem Kaie Samlikule  Järva maanaiste päevale. «Seal ärksad külainimesed rääkisid oma lugusid, kuidas nad naistega kokku saavad ja mida koos teevad,» meenutab ta. «Tagasiteel arutasime Sõrandu, Silmsi ja Väike-Kareda naistega, et meilgi oleks oma kooskäimiskohta vaja.»
Kooskäimiskoha esimene kandidaat oli Sõrandu endise kaupluse hoone. Kaie mäletab, et 2001. aasta jaanuaris seal  peetud Järva maanaiste aastakoosolekult lahkusid osalejad niiskete rõivastega. «Pärast neljatunnist kütmist ajas  kivimaja nii palju niiskust välja,» selgitab ta.  
Siis pakkus Kaie välja ühe puitmaja – vana koolimaja, kus viimati nühiti koolipinki 35 aastat tagasi.
Varakevadel loodigi külaselts ja mais andis vallavalitsus koolimaja seltsile kümneks aastaks rendile. Hoone oli siis varisemisohus: katus lasi läbi, laed olid lookas, aknaraamid katki.
Sõrandu seltsimajana on ehitis uuele elule ärganud. «Lõppenud aasta oli meil õnnelik – saime kokku 600 000 krooni ning tegime laed ja fassaadi korda,» ütleb Kaie.
Esimese tööna vahetas külaselts mõni aasta tagasi välja aknad. Tänavu tahab siseviimistlustöödeks ja haljastuseks hankida pool miljonit krooni. «Oleme nii õnnelikud maja üle!» õhkab Kaie. «Kui seest ka korda saab, oleme veel õnnelikumad.»
Seltsimaja üks pool on noorte päralt, kus arvutit kasutada ja tantsupidusid pidada. Teises tiivas kogunevad muude tegemiste seas juba kuuendat aastat juuli teisel nädalal kangakudumishuvilised üle Eesti. Kangapäevade tava algus on Kaie ütlust mööda järjekordne näide, kuidas asjad tema juurde tulevad. «Turismiteemalisel õppereisil Rootsi sattus bussis mu pinginaabriks käsitöömeister Imbi Karu, kes kurtis, et oleks nii hädasti vaja üht õppepäeva teha, aga ruume ei ole,» meenutab ta.
Kaie kutsus külalised Sõrandusse, sest neil oli ruumi küll.  
Tänavu tahaks külaselts siin filme näitama hakata, millele lisanduvad töötoad. Praegu on lubanud oma oskusi edasi anda Bionika Erm M&B Studiost ja Mait Laas Nukufilmist. Kavas on kutsuda külla Kinobuss ja Järva-Jaani kinomuuseum.
Maja ümber jalutades näitab Kaie, kuhu tuleb parkla, kuhu teerajad ja grilliplatsid. Osutab pae- ja põllukividest kõrvalhoonele, kus võiks olla seenemuuseum. «Külalised käivad ja kiidavad juba praegu, et küll teil on siin mõnus,» sõnab ta.
Kaie on aga üle elanud neidki aegu, kui küsiti, kellel seda seltsimaja tarvis on.
Järgmisel aastal tahab Kaie külaseltsi vedamisest kõrvale astuda. «Selleks ajaks peab külamaja valmis olema, siis on üks hull idee teoks saanud,» ütleb ta.
Pärast seda loodab Kaie pühenduda oma üheksale lapselapsele. «Olen rikas vanaema!» ütleb ta.
Lapsepõlvest mäletab Kaie, et ema ja isa töötasid põllul ning lapsi õpetas ikka vanaema. «Õnnelikud on need lapsed, kes saavad käia vanaema juures – vanavanemad annavad lastele edasi kultuuri ja olulisi väärtusi,» lausub ta.

KAIE ALTMETS

Sündinud 27. juulil 1958 Võrumaal Meremäe vallas.
1973 lõpetas Aegviidu 8-kl kooli.
1979 lõpetas Väimela näidissovhoostehnikumi.
1973–1979 Tammsaare-nimelise kolhoosi noorkarjabrigadir.
1979–1989 Kalevipoja kolhoosi zootehnik.
1991–1999 Eesti Posti kirjakandja.
2002–2005 Koigi põhikooli aednik.
2004 lõpetas Mainori kõrgkooli.
2005–2008 Järva maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna peaspetsialist.
Alates 2008 Koigi vallavalitsuse arendusspetsialist.
2008 Koigi valla teenetemärk ja kantud valla auraamatusse.
Abielus, poeg ja kaks tütart, üheksa lapselast.