Koduõppurit koolikell ei kammitse

Merili Nikkolo
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koduõppel olev Rauno ja ema Marge Laagemann sirvivad kunstitöid, eemal piilub pilte õde Mari. Marge tunnistab, et Raunol on hea käsi ja ta joonistab püüdlikult välja kõige väiksemadki detailid.
Koduõppel olev Rauno ja ema Marge Laagemann sirvivad kunstitöid, eemal piilub pilte õde Mari. Marge tunnistab, et Raunol on hea käsi ja ta joonistab püüdlikult välja kõige väiksemadki detailid. Foto: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Türi poisi Rauno kool on vägagi kodune: samas toas müravad õde-vend, ema õpetab, pisiõde süles, ja valvab kullipilgul õppetööd. Rasket koolikotti vedada pole vaja, sest tunnid on lastetoas.

Türi linna vaikses tänavas asub puumaja. Pügatud muruga siseõues on küllalt ruumi, et laps saaks joosta end hingetuks. Trepil puuris peesitavad sügispäikeses deegud Pipi ja Üpi ning nende juba ei tea mitmes pesakond poegi.
«Sisse!» hüüab ukse tagant külaliste kohmitsemist kuulnud Marge Laagemann, süles paarinädalane tüdrukutirts. Tema on selles majas ema ja õpetaja. Haridus lubaks anda gümnaasiumis füüsikatki.


Kummikud jalas, tuleb üle muru aiamaalt Rauno (10) – pere vanim poeg, kes ainsana lastest omandab koolitarkust.
Neljandasse klassi läinud Rauno on oma kolmest kooliaastast pool olnud koduõppel. Kogu esimese klassi ja kolmandast klassist pool aastat pidasid nad tunde emaga kahekesi.


Uuel õppeaastal töötab kodukool täie hooga edasi. Või õigemini kogub veel hoogu, sest Marge ootab näpunäiteid Viljandi vaba Waldorf-koolist, mille nimekirjas Rauno on.
Koduõpe kujunes peres välja lihtsalt olude sunnil. Marge Laagemann sõnab, et esimese klassi puhul tegi ta selle valiku põhjusel, et Rauno polnud veel valmis klassikeskkonnas olema ja koduõpe pakkus nii-öelda pehmemat maandumist kooliellu.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles