Eelmisel kolmapäeval olid muuseumi loodusloo ruumis, mida varem sisustas suur puutetahvel ning looma- ja linnukaavikud, põrandale kuhjatud paekivikamakate vahel askeldamas arheoloogid Mari Lõhmus, Kristiina Johanson ja Tõnno Jonuks Tartust ning kunstnikud Anneli Kenk ja Ülle Kuldkepp Türilt.
Parajasti arutlesid nad, milline peaks välja nägema põrand: kas teha midagi traditsioonilist või hoopis vastupidi – muuseumile ebatraditsioonilist. «Kujundame siia muinasaega, mis läheb järgmises ruumis üle keskaega,» selgitas Lõhmus. «Osaliselt näeb näitusel seda, mis varem oli Vallitornis, lisame juurde leide ja kombineerime sellega, mis varem olnud.»
Lõhmus viitas looduskoosluse vitriinidele, kuhu on lisatud tükike sooteest, millest Järvamaal on kõige tuntum 1985 Viraksaares avastatud kase- ja männipalkidest ehitatud tee, samuti seitsmendast sajandist pärit Rikassaare relvaleiu odaotsi.
Järvamaa muinas- ja keskaja lugu toetab ruumi üht seina kattev Anneli Kengi ja Ülle Kuldkepi tehtud joonistus, mis läheb ruumis üle Mündi karjäärist toodud paekividest laotud tarandkalmeks ja paemurrunäidiseks. «Muuseumi arheoloogiakogu inventeerisime põhjalikult 2007-2008, seega võib öelda, et palju eeltööd oli juba varem tehtud,» selgitas Kristiina Johanson. «Eelmise aasta novembris alustasime vitriinidesse ja seintele tulevate tekstide lahtikirjutamist, palju tööd saime Tartus ära teha, nüüd siis tuleb see välja panna.»