/nginx/o/2010/03/26/338478t1h42d4.jpg)
Alburahva Teatri lavastaja ja näitlejana maakonna parim Tiit Tammleht (42) elab lavaelu läbi ettevaatlikult, hobi juures hoiab teda näiteringi kooslusvaim ja teatrimaailmas sündiv ime.
Lavastaja kogub energiat proovidest
/nginx/o/2016/02/17/5055523t1hcd62.jpg)
26. märts 2010, 23:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Järvamaa kümnendal näitemängupäeval kaks nädalat tagasi andsid hindajad parima meesnäitleja preemia Tiit Tammlehele Bricki osa eest Kesk-Eesti teatritrupi Williamsi-Mankini lavaloos «28 000 aakrit»...
«Kuidas saab üldse panna harrastusnäitlejaid pingeritta?» alustab ta rõõmu asemel hoopis mõttevahetust. «Minule on hindamine harrastusteatrite juures out, mina ei taha võistelda, aga et parim näitleja...see oli nelja inimese arvamus.»
Tiit on paarikümne aasta jooksul jõudnud mängida poepidajat, metsasaksa, arsti, mereröövlit, talu perepoega, ajakirjanikku, vangist vabanenud kaaki, naistemeest, aga ka Rummu Jürit, Vargamäe Andrest, Väitsa-Mackiet, tõsisemaid lugusid ja külajante, lastetükkidest rääkimata. «Ma ei ütleks, et mulle on sobinud vaid üht tüüpi rollid,» ütleb ta.
Need karakterid on pannud Tiitu küll mõtlema asjade üle, millega ta tavaelus kokku ei puutu, aga ta ei võta neid lavalt kaasa.
Tema tahab saada tegelasest aru, miks too nii käitub või mõtleb, aga see mõjutab rohkem tegevust laval, tema ei samastu kellegagi, jääb ikka iseendaks, Tiiduks noh.