Et tänavusel karmil talvel metsloomi näljasurmast päästa, on jahimehed võtnud südameasjaks söödaplatsidele toidupoolist vedada, vastutasuks lasevad loomad end lähemalt imetleda.
Jahimehed päästavad metssigu näljasurmast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Söödaplatse, mida Esna jahtkonna esimees Aleksander Reinla hooldab, on seitse. Kõik need tuleb iga päev läbi sõita ja metsloomadele toitu viia, käru mahutab korraga pool tonni vilja. «Praegu on ikka jama küll: kui süüa ei anna, siis nõrgemad surevad ära, maa on külmund ju!» selgitab Reinla vilja labidaga kitsasse vanni visates. «Kui esimesed külmad olid, küll nad vingusid ja kiunusid, kõik ei mahtunud korraga sööma.»
Kui tavalise talve elavad metssead maapinnast juurikaid üles tuhnides kenasti üle, siis külmunud maa peale nende kärss ei hakka ja ilma jahimeeste abita sureks suur osa neist nälga.
Niisuguseid söötmiskohti, kus kogu aeg on söök väljas, on Reinla teada Esna piirkonnas umbes 20. Iga jahimees kannab omatehtud söötmiskoha toidulaua eest ise hoolt. «Meil on üks 70aastane mees, kes läheb, suusad all, loomadele metsa süüa viima,» ütleb ta. «Paneb aga söögi salvokelgule, seob selle nööri ümber vöö ja läheb suuskadel üle välja, vat kus on ikka tahtmine!»
Peale toidu läheb tarvis ka magamisaset. Traktoriga on Reinla põllule sisse lükanud tee, mida mööda söödaplatsile sõita. Selle tee peal käivad metskitsed magamas, süüa saavad nad sealtsamast sigade söödaplatsilt ja kõrvalasuvalt rapsipõllult.
Metskitsedel suurt nälga jäämise ohtu Reinla meelest pole, sest nad söövad kas või puuoksi. Nendega on teine mure: lume sees kitsed magada ei saa, jäävad kopsupõletikku.