Eile õhtul esitlesid Berit Renser ja Terje Toomistu Tartu klubis Maailm debüütromaani «Seitse maailma», mis avab Petrone Prindi uue reisiromaanide sarja.
Seljakotirännak aitab käia läbi elukooli
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Järva Teataja noortelehekülge toimetanud Terje Toomistu on kirjutanud oma reisielamustest Aafrikasse ka Järva Teatajas.
Millal ja millest sinu reisikirg alguse sai?
Maailma mitmekülgse kogemise vastu tekkis mul huvi juba varajases nooruses, kui näiteks otsisin iseseisvalt viise, kuidas sõita konverentsile Prantsusmaale või noortelaagrisse Šveitsi. Kirg läks seda hoogsamaks, kui astusin esimese sammu väljapoole Euroopat.
Silme eest justkui kadusid klapid, mis lubasid mul maailma defineerida vaid Euroopas nähtu põhjal. Korraga tahtsin jõuda kõikjale. Tahtsin näha ja tunda, kuidas paistab tähistaevas Aafrikas või lõhnab turuplats Indias.
Praegu on küll selline tunne, et maailmas on nii palju põnevaid kultuure ja inimesi, keda tahaksin kohata ja tundma õppida. Järgemööda tuleb nad siis ette võtta.
Miks valisite just säärase reisimisviisi, aga mitte valgele turistile omaselt turvaliselt reisifirmaga punktist A punkti B?
Kõik algab inimesest, tema eelistustest ja huvidest. Kui tahad mugavalt puhkust veeta, basseini ääres kokteili limpsida ja võib-olla sellele vahelduseks paar ekskursiooni huviväärsuste juurde teha, siis palun – reisi nagu valgele turistile kohane.
Aga kui tahad vähegi jõuda võõra kultuuri naha alla, tunda vabaduse maiku ja tegeleda asjadega, mis just sulle huvi pakuvad, siis seljakotirännak on parim viis.
Lisaks mängib oma osa ilmselt ka rahakoti paksus.
Kui pikalt te oma reise ette valmistate (odavad lennupileti, tasuta majutus) või lihtsalt lähete kuhugi ja hakkate seal vaatama, mis saab?
Muidugi tuleb ideaalis reisi korralikult ette valmistada, lugeda reisikirjandust ja õppida kohalikku keelt. Praktikas pole ei mina ega Berit selles mõttes kõige eeskujulikumad rändurid, sest alati on enne reisi kuidagi väga kiire kooli, hobide ja muude asjadega.
Teisalt on ka spontaansusel oma võlu. Kui sa pole liialt kinni marsruudist, on sul näiteks alati võimalik kaasa minna kellegi suurepärase ideega või jääda armsaks saanud paika kauemaks pidama. Samuti on minule nauditav esmakogemuse ahhaa-efekt.
TEAVE
Berit ja Terje on seigelnud koos neljas maailmajaos, nende blogi http://avantyristid.blogspot.com/ on võitnud korduvalt Eesti aasta parima reisiblogi auhinna.
Raamat on inspireeritud autorite rännakust Lõuna-Ameerikas. Paljaks röövitud tegelased on sunnitud leidma lahenduse reisi jätkamiseks.
Sellele järgnev lubatu ja lubamatu, usutava ja uskumatu, maise ja astraalse piire kompav rännak ei vii ainult kõrbetühjusse, džunglisügavustesse ja pöörasele paaditripile mööda Amazonast.
Peruu kolme maagilise-psühhedeelilise taime vägi ja šamaanilaul lennutavad autorid koos lugejatega sisekosmose kirkamatesse soppidesse, kust igaüks leiab oma maailma.