Loodus pakub inimesele oma arsti

Kaanide puhul tulevad meelde mudase põhjaga veekogud, kust läbi minnes klammerduvad naha külge niitjad ussikesed.

Kui veel enne Eesti taasiseseisvumist müüdi apteekides kaane 10 kopikat tükk ja inimesed teadsid, milliste hädade puhul ja kuidas neid kasutada, pole nüüd paljud kaanidest, rääkimata kaaniravist, midagi kuulnud.

Kaaniravi toob kasu kogu organismile
Esialgu tundub tõesti mõeldamatu, et mingi tume vingerdav olevus lööb sulle suised naha sisse ja pugib end mõnuga verest pisikeseks vorstiks. Häda ei anna häbeneda. Liiatigi ajal, mil arstid on valmis patsiendi soovi järgi peoga retsepte välja kirjutama.

Kui  loodetud paranemist ei tule ega tule, pöörab inimene lõpuks pilgu looduse poole. Hirudoterapeute ehk kaanidega ravijaid pole Eestis palju, alla poolesaja on neid koondunud Eesti hirudoloogide ja hirudoterapeutide assotsiatsiooni.

Selle esimees on 43aastane kirurg-terapeut Natalia Morgunova, kes neli aastat tagasi asus Moskvast Eestisse elama ja teeb kord nädalas kaaniravi Väike-Õismäe polikliinikus.

Kabineti aknal on purgid kaanidega, kes ripuvad, pea alaspidi, või näitavad oma graatsiat vees vingerdades.
Nad ootavad söömaaega, mis jääb neile ka viimseks, sest pärast meeletut õgimist paneb arst nad kloramiini­lahusesse. «Mõni inimene võtab oma kaanid kaasa, kuid täissöönud kaani võib uuesti kasutada alles umbes kaheksa kuu pärast,» selgitab ta. «Seni on vaja tema eest hoolt kanda, vett vahetada ja vaadata, et ta pole haigeks jäänud.»

Nii nagu kõik kaanidega ravijad, satub Natalia neist kahe iminapaga varustatud ja tumerohelise varjundiga pruunika tooniga rõngussidest rääkides vaimustusse.
Ta võib kaanist ja tema imelisest ravivõimest rääkida tunde. Natalia ütlust mööda avas sünteetiliste ravimite laialdane kasutus  tee soovimatutele kõrvalnähtudele.
Ravides üht organit, saab kahjustada paratamatult teine. Siis on õige aeg meelde tuletada või uuesti avastada looduse loodut – apteegikaani kui tõhusat ravivahendit.
Tüsistusi pole vaja karta ja lisaks kindla haiguse ravimisele saab kasu kogu organism. Paranevad uni ja meeleolu, suureneb isu.

Mida ehk kohe ei märka, kuid normaliseerub ainevahetus ja immuunsüsteem aktiveerub. Taanduvad algusjärgus olevad veresoonkonna- ja verehaigused ning juba endast märku andnud põletikud.

Sellal kui Natalia oma hoolealuseid kiidab, õngitseb ta ühe käega purgist välja paar kaani ja topib nad äralõigatud otsaga süstlasse.

Õige koha leiab kaan ise üles. Kõige lihtsam ja loogilisem on mõelda: kust valutab, sinna tuleb kaanid panna. Umbes nii näitab ka klassikaline skeem.

Kogenud arstid-hirudoloogid leiavad tihti oma tõhusa meetodi ja ravivad mitte ainult haigust, vaid korrastavad ka patsiendi teisi elutähtsaid funktsioone ja inimene saab juurde nii elu- kui ka vaimujõudu. «Kaan tunneb hästi lõhna ja kui nahka on määritud mingi ravikreemiga, ei pruugi ta verd imema hakata. Nahk peab olema puhas, aga mitte värskelt seebiga pestud,» selgitab Natalia.
Kaanid aitavat ka siis, kui klassikaline meditsiin on abitu, ja tulevad appi inimestele, kes põevad depressiooni.
Hirudoteraapia on edukalt ühildatav nõel-, aroomi- ja manuaalraviga. Lisaks vere hüübimist pärssivale hirudiinile leidub kaanisüljes teisigi bioaktiivseid ühendeid.

Osa neist toimib juba hüübinud vereklompidele ja lagundab neid. Kaanisüljest on abi ka veresoonte ja plastilises kirurgias.

Esimesel juhul väldivad bioaktiivsed ained veresoonte vigastustest tingitud operatsioonijärgset hüübimisohtu. Teisel juhul leiab rakendust kaanisülje konserviv toime siirdatavatele kudedele ja elunditele.

Kes on kõrvenõgeselt hammustada saanud, võib ette kujutada, milline aisting tekib kaani puhul. Selline maguskõrvetav valu kaob siis, kui kaan eritab valuvaigistavat sülge. Mis on ka põhjus, et valu teinud koht endast enam märku ei anna.

Et kaanile on vereimemine raske töö, hakkab ussi keha pealispind eritama vedelikku. Natalia selgitab, et kui kaan ära väsib, jääb ta tukkuma. «Nagu imik ema rinna otsas, siis on vaja teda uuesti äratada,» sõnab ta.

Äratamiseks on küllalt, kui kaani silitada, iminapp õrnalt naha küljest lahti tõmmata. Tänust selle väikse ussikese ravivõime vastu kaob ka vastumeelsus teda puudutada.
Kaan on soe, pehme ega torise, kui tema iminapp naha küljest lahti sikutatakse. Kärmelt kinnitub ta uuesti naha külge ja vaid lihaste liikumine näitab, et söömine on veel pooleli.  

Viis kuni kümme grammi verd muudab saleda kaani umbes tunni ajaga miniverivorstiks ja kui ta on end nii-öelda kõriauguni täis puginud, laseb ta end lahti.
Arst plaasterdab haava põhjalikult, sest esimestel raviseanssidel immitseb kolmnurksest Mercedese märki meenutavast haavast verd ligikaudu ööpäev. Sidet tuleb ise vahetada, aga niipea, kui haav hakkab paranema, kaasneb sellega sügelemine.

Sügada paranevat haava ei tohi ja kui siis järgmine kord on haava ümber punetus, kutsub Natalia sügamismõnule järele andjat ettevaatusele, sest haava võib sattuda mustust.

Vaatamata biokeemilise sünteesi edusammudele ja ka kunstliku hirudiini tootmisele, on elusad vereimejad endiselt küllaltki nõutav kaup.

Looduses leidub kaane üha vähem
Nii pole ka midagi imelikku selles, et kaane kasvatatakse müügiks. Probleem on, et looduses leidub apteegikaane üha vähem ja vähem. Eesti pole erand: apteegikaan on kantud kaitsealuste liikide nimestikku ning teda võib leida veel üksikutest veekogudest Saare- ja Hiiumaal.

Natalia Morgunova ei soovita looduslikke kaane kasutada, sest nende müüja ei suuda ka kõige parema tahtmise korral analüüsida kaani suu iminapa õõnes sisalduvat mikrofloorat.

Ka ei suuda ta kindlaks teha, kui kaua on kaan nälginud, kuid see on raviefekti saavutamiseks oluline. «Kaanid pole siiski imeravim, mis juba pärast esimest kasutust inimese terveks teeb,» ütleb Natalia.   «Nagu loodusravi puhul ikka, on tulemuste saamiseks vaja kannatlikkust ja mitut raviseanssi.»

Seni on kõige põhjalikumalt uuritud kaanide süljes sisalduvat hirudiini. «Vastunäidustusi hirudotepaariaks on vähe: kaaniravi ei tohi kasutada raseduse, madala vererõhu, onkoloogia ja hemofiilia puhul,» lausub Natalia.  
Kel on huvi kaanide ja kaaniravi vastu, peaksid pöörduma  Eesti hirudoloogide ja hirudoterapeutide assotsiatsiooni spetsialistide poole, praegu on assotsiatsioonil üle 40 liikme.

Kõik nad on saanud hirudo­teraapiaõpet ja kasutavad ainult biovabrikust pärit sertifitseeritud kaane, keda on kasvatatud kunstlikes tingimustes, õigesti toidetud ja parimate bioloogide järelevalve all.

Natalia Morgunova kui  Eesti hirudoterapeutide ja hirudo­loogide assotsiatsiooni esimees unistab ajast, mil kaaniravi muutub alternatiivsest ravimeetodist teaduseks ja arstid tunnistavad selle tõhusust.

Natalia ütleb, et kaanid pole ajalooks saanud, sest neid pole võimalik ravimitega asendada. «Praegu ei õpetata arstidele iidset kaaniravikunsti, kuid näiteks juba Vilniuses antakse tulevaste arstidele ka  teadmisi alternatiivmeditsiinist, sealhulgas kaaniravist,» teab ta öelda. «Meil võib selleni veel aega minna, kuid mida kallimaks muutuvad ravimid ja raskemaks ravimite tagajärjel tekkinud tüsistused, seda enam hakkavad inimesed otsima muid võimalusi oma tervist taastada.»
Et mitte kõigis Eesti piirkondades pole võimalust saada kvalifitseeritud kaaniabi, otsustasid kaaniga ravijad kirjutada pealehakkajatele ja ägenevatest haigustest vaevatud inimestele raamatu «Looduse ime – apteegikaan». «Sellest leiab soovitusi ja õpetusi, kuidas erinevate haiguste puhul kaane kasutada. Ilma selleta ei tohiks inimesed ei endale ega teistele kaane panna,» ütleb  Natalia.

Ta lisab, et vähemalt kord aastas on hirudoterapeutide ja hirudoloogide assotsiatsioon korraldanud kaaniravikursuse, kus õpetusi on jaganud Venemaal tunnustatud hirudo­terapeudid. Järgmine kursus tuleb 19. ja 20. juunil.

TEAVE
Apteegikaan (Hirudo medicinalis)
**Eestis elab 12 liiki kaane, ainsana  suudab inimese verd imeda apteegikaan.
**Täiskasvanud apteegikaan on puhkeolekus 10–15 cm pikk ja kuni 1,5 cm lai. Väljasirutunult küünib tema pikkus kuni 20 sentimeetrini.
**Häirimatuks vereimemiseks on apteegikaanil veel teinegi suurepärane kohastumus: eesmine ja tagumine iminapp. Algul haarab kaan ohvrist kinni tagumise iminapaga ja seejärel kombib kolmnurgakujulise suuiminapaga imemiseks sobiva koha.
**Suus, neelu alguses asuvad kaani lõuad on varustatud paljude hammastega, mida on  270.
** Lihaste abil liikuvad lõuad saevad nahka iseloomuliku kolmnurkse hammustusjälje.
**Vastavalt  imetud vere kogusele võib apteegikaani kaal isegi neljakordistuda. Täiskasvanud isendid on suutelised korraga endasse imema 15–20 g, rekordiliselt isegi kuni 40 g verd.
**Olles rikkalikult toitunud, ei vaja apteegikaan mitme kuu vältel uut toitu ja võib kuni kaks aastat paastuda.
**Kaanide teeneid vajavad kirurgid, neuroloogid, günekoloogid, silma- ja nahaarstid.
**Kaan on ravimite minivabrik: koos süljega viib kaan hammustatavasse ligi 100 bioloogilist aktiivset ainet.
** Kaani süljes sisalduv hirudiin blokeerib verehüübimises olulise trombiini toime. Tegemist on  võimsa verehüübetakisti ehk teisisõnu antikoagulandiga.
**Trombe vältida on eriti oluline näiteks ateroskleroosi ja infarkti puhul.
**Kaaniravi aitab normaliseerida vererõhku, alandada kolesteriini sisaldust, takistab põletike arengut, suurendab organismi vastupanuvõimet.
**Hirudoteraapia suudab aidata veenilaiendite, hemorroidide, sigimatuse, tsüstide, kroonilise munasarjapõletiku, endometriooside, hormonaalhäirete, kliimaksiaegsete häirete ja mastopaatia korral.
**Meestel aitavad kaanid jagu saada prostatiidist ja impotentsusest.

Allikas: Nikonov, Morgunova, Avdošin, Joonas. «Looduse ime-apteegikaan».