Et Järvamaal elu edeneks, peame oleme vastuvõtlikud innovatsioonile ning hoidma hoolikalt silma peal talentidel, kes võivad anda oma panuse maakonna arengusse kasvõi ookeani tagant, leiab inimgeograaf ja Geomedia juht Rivo Noorkõiv.
Moos piruka keskele
/nginx/o/2017/10/13/7207697t1h9569.jpg)
4. oktoober 2012, 08:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Järvamaa olukord tundub olevat suhteliselt nukker. Võrreldes teiste maakondadega on meie rahvastik vähenenud kõige rohkem, töökohad kaovad, palganumbriga ei saa me hiilata, riigiasutused kolivad minema. Marju Lauristin on öelnud, et Eesti on kui baranka – seest läheb tühjemaks ja paks äär on ümber. Kuidas on Järvamaa sellisesse olukorda sattunud?
Kui Eestimaa oleks pirukas, siis Järvamaa oleks moos selle keskel. Aga et Eesti areng on pealinna suunas kaldu ja Järvamaa on Eesti kahe kasvukeskuse – Tallinna ja Tartu vahel, jääb riigi keskosa moosist hõredaks.
Nii nagu Eestis tervikuna, jätkub ka Järvamaal rahvastiku vähenemine. Ehk siis esimene asi on see, et peab õppima mõtlema ja tegutsema, kuidas tulla toime sellistes oludes, kus elanike arv ei suurene. Harjumuspärane areng kasvu kaudu tuleb ümber mõtestada. Sellistes oludes võiks Järvamaa olla positiivne näide rõhuasetusega elamise põhiväärtustele.
Järvamaa on tõmbega Tallinna suunas, kus on palju võimalusi. Võiks pingutada, et sealseid rikkusi maakonda meelitada ja linlikule elulaadile väärt vastukaalu pakkuda.
Järvamaa hakkab jõudma mõnes mõttes oma loogilisse kohta. Siin on Eesti parimad põllumaad, ajalooliselt on tugev puidusektor. Lisaks on oluline koht ka ehitusmaterjalide tootmisel.