Juulikuu neljas hommik 20 aastat tagasi oli Kesk–Eestis ebatavaliselt jahe. Suvesoojus oli asendunud jaheda õhumassiga, taevakaar laiutas vesihallilt ning tugevad tuuleiilid tõid kaasa üksikuid vihmapiisku. Ega õue ei kutsunud või kui, siis vaid sooja dressi, jopi ning vihmakeebiga.
Koerailmale vaatamata käis Türil laululava tagusel platsil hommikust saati tihe sagimine: kaks päeva tagasi oli linnal täitunud 66. aastaring ja nüüd, laupäeval, 4. juulil 1992 oli plaan tähistada seda Türi tehisjärve avamisega.

Ilm oli tõesti vastikult külm, ilma punnsuutäie külmarohuta riidest lahti võtta ei tahtnud. Kuid pidu pidi algama: tuntud Türi ujumistreenerid Toomas Tuuling ja Otto Männa ning 31kordne Eesti meister ujumises ja Vääna-Jõesuu vetelpäästejaama ülem Peeter Kulm siirdusid hüppetorni. Rahvas vaikis, siis rõkatas: «Salto, topeltsalto!»
Esinemistega samal ajal lähenes järve kagunurgast ujumissilla suunas üksik vesiratas, selle taga minutitega sünksiniseks müüriks kerkinud tohutu äikesepilv. Inimesed ootasid-vaatasid, mis juhtub enne – kas algab vihmaladin või jõuavad tulijad.
Tuuleiilidega võitlev vesiratas jõudis varem. Sellelt astus maha Neptun, kolmhark käes ning kaks külmast siniseks tõmbunud ning lõdisevat, kalavõrkudesse mähkunud näkineidu. Teadjad tundsid tulijais ära kultuuritöötaja Aleksander Parmani ning Arnika Tegelmanni ja Anneli Kengi kohalikust kultuurimajast.

Järv vajas ristseid. Kõige meelepärasemaks ohvrianniks arvati teist aastat linnapeana Türi linna juhtiv Theo Aasa: järveehitajad, Türi EPT hüdroehitiste osakonna mehed eesotsas juhataja Aimur Raudsepaga rabasid linnapea oma haardesse ning triiksärgis, lipsus, viigipükstes ning kingades ta ujumissillalt vette sulpsataski.
Türi viie ja poole hektari suurune tehisjärv, algselt paberitel kirjas kui Kirna kolhoosi tarvis rajatav veehoidla, oli avatud.