Mõni aasta tagasi oleks olnud raske uskuda, et keegi hakkaks veel Ervital keset põldu seisvale vana tuuleveski kehandile ja kunagise möldrimaja võssa kasvanud müürijäänustele elu sisse puhuma.
Tuulik ja möldrimaja ärkavad uuele elule
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ometi võttis Ervita mõisa omanik ja ettevõtja Jarkko Arhilahti paari aasta eest ulatusliku taastamistöö käsile.
Augustis tahab ta veski jahu jahvatama panna ja möldrimajja tulevas pagaritöökojas-kohvikus turistidele kohvi kõrvale ahjusooja leiba pakkuda. «Mu enda südamele on oluline ajaloo säilitamine, veski taastamisega saan kaks asja kokku panna: säilitada tulevastele põlvedele ajalugu ja pakkuda midagi turistidele,» põhjendas ta.
Seejuures selgitas Arhilahti õhinaga, kuidas mehed leidsid möldrimaja varemetest seina seest metallist konksu, millel oli näha aastaarv 1643.
Kui Arhilahti kolm aastat tagasi tuuleveski kinnistu Koeru vallalt ostis, oli see juba mitukümmend aastat seisnud katuseta, müüride vahel oli prügi rinnuni, sissevarisenud vahelagede jäänuste vahelt võis leida vaid üksikuid jahvatusmehhanismi osi. «Veski müürid olid nii läbi, et mõnes kohas võis käe läbi seina pista,» lisas ta.