Katrin pole olnud kogu elu sportlik. «Kooliajal olin trullakas ja absoluutselt sporti ei teinud. Kehalise kasvatuse tund oli üsna põrgu,» meenutab ta.
Spordi avastas Katrin endale 12 aastat tagasi, kui sõbranna ta Shapingu treeningule kutsus. «Olen talle tänulik, sest kui tema poleks mind kaasa kutsunud, siis ma ei tea, millal mul nii-öelda spordiplõks oleks ära käinud, kas üldse kunagi,» arutleb ta.

Katrinil on esimene treening erksalt meeles. «Pärast trenni Paide kultuurikeskuse kolmandalt korruselt treppi mööda alla tulles mõtlesin, et ei saagi kunagi alla – jalad olid nii väsinud ja värisesid, jube oli!» tunnistab ta.
Ent Katrin hakkas käima treeningul kaks kuni kolm korda nädalas töölt lõunaajal, sest laps oli alles paariaastane. «See hakkas mulle kuidagi meeldima ja nii ta ongi jäänud,» lisab ta.
Möödus kaks hooaega, kuni treener pakkus Katrinile võimaluse treenerina kätt proovida. Ta alustas õpinguid ja möödunud nädalal lõppes tal kümnes hooaeg treenerina.