Kuidas inimesed rahvaloendaja vastu võtsid?


Inimesed olid hästi sõbralikud ja koostöövalmid. Kui 300 inimese peale on üks jonnipunn, kes ei taha kõike öelda, ja kaks natuke nipsakat, kes minu tuppa jõudes on ka ennast juba kogunud ja vastavad lõpuks rõõmsalt, siis on ju ikka väga hästi!


Ust kuskil kinni ei löödud, mitmel pool pakuti kohvi, kakaod, teed, küpsiseid või puuvilja. Kaks hetke olid eriti südantsoojendavad: üks proua kinkis mulle punaste kunstrooside kimbu, see tuli nii südamest! Teine hetk oli see, kui olin vanema abielupaari juures intervjuu ära teinud ja lahkumas ning nemad tahtsid mind kallistada. See oli nii ilus! See tuli neil nii südamest ja minule nii ootamatult!