Talumuuseum hoiab järjepidevust

Eelmisest aastast ametliku ja nimetuse poolest ainukese talumuuseumi Järvamaal on Kallandi rajanud sadakond meetrit enne oma Jürimardi talu hooneid asuvasse uusmaasaaja elumajja.

Kallandi isa võtnud sõjaajal Albert Liflenderi koosa naisega Tapa jaamast endale sulaseks, kui sakslased neid kui Venemaa eestlasi Leningradi lähedalt tagasi tõid.

Igat eset tutvustab oma lugu

Kui tuli vene valitsus, sai Liflenderist uusmaasaaja, kes rajaski metsa sisse selle majapidamise. Elamispoole tubadesse on Kallandi endisaegse mööbli ja riistadega sisustanud köögi ja elutoa. «Elamu pole rehetoa tüüpi, sest pole reheahju, mingi vahepealne, uusmaasaaja on oma sniti järgi ehitanud,» täheldab ta.

Korrastamist ootavad palkidest lauda ja rehealuse osa ning ning eemal paiknev veel katuseta ait. Õuel on ta korda sättinud omaaegse kaevu ja alustanud vitstest aia tegemist.

Eksponaate ütleb Kallandi endal olevat tuhande ringis. «Kui iga üksik ese ja foto eraldi kirja panna, nagu muuseumis peab, siis ma küll ei tea, palju neid võib kokku tulla,» tunnistab ta.

Jürimardi talu ja ümbruskonna koduloo uurija sai Vello Kallandist 1986. aastal, kui ta tuli ära Tallinnast, kus töötas Pöögelmanni tehases tehnilise kontrolli osakonna juhatajana. «Ema elas siin ihuüksi, ja et ta oli Jürimardil kogu aeg elanud, ongi meie vanad asjad säilinud,» lausub ta.

Niisiis on kogutu üheksakümne protsendi ulatuses Jürimardi talu vanavara, millest igaühe kohta on Kallandi valmis lugusid rääkima pikalt.

Köögi ukse piida küljes näitab Kallandi ajahambast puretud ümmargust metalleset. «Selle koha kõige vanem asi,» teatab ta. «Võib olla rinna- või hobuseehe, Metsla küla on muinasasula koht, põllubrigadir leidis neid, ülejäänud olen muuseumidele ära andnud.»

Unikaalseks asjaks peab Kallandi naabertalust leitud karbiidilampi. «Tahke karbiit sisse, täidetakse veega, kraan lahti, vesi tilgub karbiidi peale ja tekib gaas, mis pannakse põlema,» selgitab ta. «Isa jalgratta küljes oli samuti karbiitlamp.»

Köögi seinale kinnitatud kõige suuremalt margapuult loen möödaminnes välja aastaarvu 1881.

Kõrvaltoas riiulil olevatest poisikesepõlve mänguasjade seast toob Kallandi esile malendid, mille ta on IV-V klassi poisina vineerist ükshaaval välja saaginud. «Sõjajärgsel ajal polnud nuppe saada,» selgitas ta. «Muidu neid treiti puust, mina lõikasin tasapinnalised, aga profiilis andis kuju välja.»

Vello Kallandi suurest malehuvist niipalju, et VII klassis 1952 oli ta Karinu kooli üks tugevamaid maletajaid ja 1956 tuli Viljandi rajooni noortemeistriks.

Suure elutoa nurgas jääb meie üllatunud pilk pidama ikoonil. Siinjuures on Kallandil põhjust meenutada Jürimardi talu aastasse 1875 ulatuvat ajalugu, vene õigeusku astunud vanavanaisa Jüri Allikat ning tema poegi Jaani, Joosepit ja Augustini. «Joosep ja Augustin olid Kangru õigeusu kooli õpetajad ja päästsid selle ikooni, kui I maailmasõja ajal sakslased kiriku kinni panid ja kool lõpuks maha põles,» selgitab ta.

Teadusimeks peab Kallandi vanaema Anna-Sophiest jäänud umbes nelja sentimeetri pikkust elevandiluust risti: kui selle keskel olevast nööpnõelapea suurusest klaassilmast vastu valgust pingsalt sisse vaadata, näeb Jumala ema raamitud pilti.

Pikema loo pajatab Kallandi ka Suprema raadio 1937. aasta mudeli juures. «Sellist pole isegi Türil ringhäälingumuuseumis – ma ei raatsinud anda,» tunnistab ta.

Jürimardi talu sulase Ferdinand Sakjase mälestuste järgi (läks toonela teed möödunud aastal 97aastaselt) teab Kallandi, et Jürimardil oli Suprema raadio, ainuke külas, juba 1931. aastal.

Perenaist tantsitas sulane

Laupäeva õhtuti kogunenud külarahvas kokku, peremees Jaan pannud raadio mängima ja noored saanud siis tantsida. Kui tulnud polka, olnud sulase kohus viia põrandale ka vanaperenaine Anna-Sophie – peremees polnud ilmselt tantsumees.

Kui algas sõda, korjatud kõik raadiod vallamajja kokku, aga kui tulid sakslased, saadud raadio jälle tagasi.

Üle nende aegade on säilinud raadioluba nr 106, mille järgi oli Jaan Allikal õigus üles seada ja kasutada kolmelambilist aparaati ringhäälingu kuulamiseks korteris.

Raadiomaks oli 4.50 krooni, mille kohta on loaraamatus sissekandeid aastatest 1939 kuni 1942. «Hiljem, kui majas elektrit polnud, oli raadiol eraldi aku ja 120voldiline anoodpatarei andis lampidele kõrgepinge,» selgitab Kallandi.

Vahepealsetel aastatel polnud Suprema kasutusel, aga kui Kallandi hakkas polütehnilises instituudis käima, tuli tal huvi raadiole hääl sisse putitada. «Ühendasin lapikuid patareisid järjest üksteise külge nii, et tuli kokku 120 volti, sain raadio käima ja töökorda,» lausub ta. «Korraliku traatantenni sättisin üle õunapuuaia ja kuulasin isegi Ameerika Häält. Kui kaasaegsed raadiod tulid, jäi see pensionile.»

Ringkäigu lõpus teeb Kallandi äraarvamismängu: näitab süstla põhimõttel töötavat puust riistapuud ja küsib, milleks kasutati.

Uurime asjandust nii seest kui väljast ja saame pihta: sellega löödi pudelitele punne peale!

Tööd talumuuseumi kallal rühib Vello Kallandi teha üksi. «Tööd on palju,» tunnistab ta. «Pööningutel laiali olnud ja halvasti hoitud vara kokku korjata ja ühe katuse alla koondada – see on olnud minu missioon.»