Terapeut sepistab talus koos hobustega õnne

Merili Nikkolo
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Eivo Kuulmets

Järvamaa noorespetsialisti stipendiaat, füsio- ja ratsutamisterapeut Elerin Raadik ei oota käsipõsakil unistuste täitumist, vaid rügab nende nimel tööd teha, muuhulgas renoveerib vana talumaja.  

Roosna-Alliku vallas Koordi külas talumaja trepi kõrval põrnitseb tulijaid Vahuküla Dolly. Seisab nagu kivikuju, liigutab vaid uudishimulikult kõrvu, kui külalised – lärts-lärts – läbi sügiseselt porise taluõue ukse poole kalpsavad. Selle majavalvuri annab kergelt ära osta leivaga. Ta on ju lammas! Sõna otses mõttes.
Perenaine Elerin Raadik (28), seljas miniseelik, üll erkroosa mantel, kõrvas rippumas sama karva kuulikesed ja suul lai naeratus, on tulijaid juba märganud ja lükkab ukse lahti. Füsioterapeut Elerin on äsja jõudnud koju oma tööpostilt Järvamaa haiglast.
Kodus olemist ei vahetaks ta millegi vastu, sest paar aastat tagasi veel üsna räämas seisnud majast, millest läbi puhunud tuul pani toas kardinadki liikuma, on saanud nüüd hubane elukoht.
Selle taluga, millele nime muutis Elerin Raadikuks, ei seo teda ammused mälestused ega sugulased. Ta pole Järvamaa tüdrukki. Kuid just selle talu köögis seistes puges Elerini pähe mõte: «See ongi minu!».
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles