Naised vuntsisid nõukaaegse jubeduse unistuste trepikojaks (8)

Kujutage ette nõukaaegset mürkrohelist ja kakapruuni värvi kortermaja trepikoda. Trepikoda on niivõrd kole, et isegi selle kahekorruselise ja 1957. aastal valminud nelja korteriga maja elanikud kiirustavad sealt läbitulekuga.

Töövõtted said selgeks

Kui oled need kaks mälupilti omavahel kõrvuti seadnud, pole rohkem tarvis midagi ette kujutada. Üks hallikas maja, üks Pärnust tulnud kunstnik, kolme naise kolme kuu higi, vaev ja mõni pisar, surmani ära tüüdatud ehituspoe müüjad ning nõukaaegsest jubedusest on saanud piltpostkaardivaadetega helge trepikoda, kus sooviksid viibida pikemaltki kui kodukorteris.

See oli eelmise aasta 8. novembril, mil kolm kanget naist – Aile Kaasik, Evelin Kori ja Klaire Sillar – võtsid vastu otsuse: saagu mis saab, aga nüüd läheb remondiks!

Ega kaheksa püsielanikuga maja kolme korteri naised ise ka päris täpselt ei teadnud, mida nad teha otsustasid. Kõik vabad hetked, valdavalt tööpäevaõhtuti kella 18st 24ni, kulusid trepikoja ülesvuntsimisele.

Käigud ehituspoodi olid sagedasemad kui käigud toidupoodi või kinno, ühesõnaga isiklikule elule pandi paariks kuuks paus peale.

Senine koridor oli kole, oli kole olnud kõik need pikad aastad, mille jooksul Aile (20 aastat) ja Klaire (7 aastat) esimese korruse kortereid oma koduks pidanud olid.

Omamoodi tõukeandja oli oktoobris teise korruse korterisse kolinud Evelin.

«On ju, me värvime trepikoja ära?» tormas talle oma suurt muret kurtma Klaire Sillar.

«Muidugi värvime! Las ma kolin esmalt sisse,» vastas Evelin, endal kartus hinges, kas nemad, kolm blondiini, ikka hakkama saavad.

Evelin kolis lastega majja. Aile ja Klaire said ühe kambajõmmi juurde ning nüüd oli aeg sõnad teoks teha. «Alguses arvasime, et kraabime seinad lahtisest värvist puhtaks ja värvime uuesti üle,» meenutas Klaire. «Et niiskemates kohtades oli krohv murenenud ja seintes suured augud, nägi töö välja selline, et värvimisele eelnes kraapimine, pahteldamine ja lihvimine ning uus pahteldamine-lihvimine. Korraliku aluspinna saamiseks kasutasime ka niiskustõket ehk kõik käis nii, nagu peab.»

Meesterahva abi kasutasid naised esimese korruse lae augu paikamiseks, elektrijuhtmete korrastamiseks ja uute valgustite paigaldamiseks.

Ülejäänuga said nad hakkama, või vähemalt püüdsid saada. Mõnel korral vedas toonivalik alt, mõnel korral langes töötuju lihtsalt nulli ning sein kõige otsesemas mõttes oli ees.

Õnneks elab selles väikses kortermajas kolm last, kes hoidsid remontijate tuju üleval küll pideva ringisagimise, küll lööktöölistele laulmisega.

Sügis- ja talvekuude jooksul värvisid naised lõpuks ära seinad, laed, trepi ja selle käsipuu, aga miskit oli nagu puudu. Algne mõte oli suurendada fotodelt vanu linnavaateid ja suurte plakatitena seinale kleepida. Et Evelinil oli kunstimaailmas tutvusi, tundis ta hästi joonistavat pärnulannat ja see mõte muutus.

Üle jäi oodata vaid uuel aastal saabuma pidavat kunstnikku.

Nädala alguses pakkis kunstnik Eda Mikker Paides Pika tänava maja trepikojas oma töövahendeid järjekordselt kokku. Kulunud oli neli-viis tundi ja teise korruse trepikoja seinale oli ilmunud 19. sajandi viimasest veerandist pärit foto järgi tehtud vaade Vallimäele.

Mikkeril oli see kolmas päev selles pisikeses kortermajas tööd teha. Jaanuaris valmisid kahe päevaga alumisele korrusele kauaoodatud 1915. aasta linnavaated.

Jalanõud jalast ja trepist üles

1970ndate alguses Tallinnfilmis joonisfilmide joonistajana alustanud ning kümmekond aastat tagasi seinamaalinguteni jõudnud Mikkeri töid on Pika tänava majades näha veelgi.

Aastaid tagasi oli tema lõuendiks ühe sealse eramaja ülemine korrus. Info levis ka naabermajja ja nii võttis Mikker uuesti ette tee Kesk-Eestisse.

Kuigi seal olid omad nüansid, siis neid maalinguid Mikker ülemäära keeruliseks ei pidanud. «Maalisin seinale vanade fotode alusel, millel kujutatut pidin silma järgi suurendama. Töö polnud raske, kuid pidin arvestama sellega, et aluspind ei ole ühtlane,» selgitas ta. «Sobivad värvitoonid segasin (seinavärvist) kokku ise. Tähtis oli ära tabada vana aja miljööd.»

Seda, et trepikoda sai teistsugune ja tõesti ajastutruu, kinnitavad kõik neli asjaosalist.

Alumise korruse uksed on saanud ühtse kuue ja jalamati, välja on vahetatud valgustid, trepi vaheplatvormile paigutatud antiikse ilmega kapp, teisel korrusel on nurgatool ja lilled, kujud ja nipsasjakesed.

Tulemus pole mitte tavaline trepikoda, vaid hubane sohvabaar, kus välisjalanõudes ringi trampida ei tahakski. «Trepikoda sai ilus!» ütleb Evelin Kori ja lisab salapäraselt, et see on alles algus. «Tööjärge ootavad aed ja kelder, kuhu on plaan käsitöötuba kohandada. Välisfassaad ja katus vajaksid uuendamist, pööningulegi peaks miskit ehitama...»

Trepikojanaabrid noogutavad Evelini jutule ühistegevusootuses õhinal kaasa. Õnneks on õiges kohas kokku saanud õiged inimesed. «Isegi kui me varem üksteist ei tundnud, siis kolm kuud kestnud remont lähendas meid kindlasti,» lausub Evelin.

End Pärnu poole teele sättiv Eda Mikker möönab veel esikustki, et sellises koridoriga majas tahaks temagi elada. Kuni soovid pole veel täitunud (saladuskatte all olgu öeldud, et üks teise korruse korter on püsielaniketa), märgib kunstniku kohalolekut signatuur maalingute all.

EELARVE

Kui kunstniku tööd mitte, aga ehituspoodide allahindlusi arvestada, läks Pika tänava kortermaja koridori uuendusremont maksma ligi 800 eurot, mis kolme kuu ja kolme inimese peale jagatuna pole hirmkulukas.

Aile Kaasik, Evelin Kori ja Klaire Sillar julgustavad teisigi olema pealehakkajad ja kinnitavad enda näitel, et hea tahtmise korral on ka naiste käes kõik võimalik.