Ega tali taeva jää, teadis vanarahvas öelda. Ei jäänud seegi talv, kuigi jõulud tulid loodetust mustemad. Koos aastavahetusega hakkas aga paukuma pakane ning paari nädala jagu päevi välkusid lumelabidad ja mürisesid lumesahad. Kui saabus tali ja tõi lume, hakkasid sahisema saani- ja reejalased. Vanasti see nii oli. Lume ja külmaga sai kasutusse võtta ka need ühendusteed, mida kevadel ja suvel – vihmasest sügisest rääkimata – proovidagi ei tasunud. Need ree- ja saaniteed olidki sageli üksnes taliteed. Mis seal siis vahet, suvetee või talitee, võime oma tänapäevase arusaama juures arutada. Kui tolmav või bituumenist kleepuv, siis on suvetee; kui lumekonarustes ja jääpeeglist läikiv, siis on talitee. Nii lihtsustatult võime praegu mõelda. Varem oli talitee kindel mõiste: need olid teed, mida mööda liiguti kõige otsem punktist A punkti B siis, kui sood ja rabad, kogu tüma pinnas oli kaetud külmunud koorikuga. Taliteede aega oodati, sest siis sai teha töid, mis muul ajal pidid kannatama. Metsast palke ja küttepuid vedada, rabasaartelt heinu tuua, kive murrust ehitustele vedada. Kui kuulata-uskuda Valdo Prausti, kes on aastaid uurinud Eestimaa sajanditetagust kaardimaterjali ja iseäranis teedevõrku, siis Paide, Tartu, Viljandi ja Pärnu ümbruses olid taliteed vägagi kasutusel. Sest soid ja rabasid on neis piirkondades palju ja mitu liiklemissuunda olidki üksnes talvel kasutatavad. Samas teistes piirkondades, eriti kõrgemal ja künklikumal maastikul, kattusid taliteed suuresti suviste vankriteedega.
Ega tali taeva jää, teadis vanarahvas öelda. Ei jäänud seegi talv, kuigi jõulud tulid loodetust mustemad. Koos aastavahetusega hakkas aga paukuma pakane ning paari nädala jagu päevi välkusid lumelabidad ja mürisesid lumesahad. Kui saabus tali ja tõi lume, hakkasid sahisema saani- ja reejalased. Vanasti see nii oli. Lume ja külmaga sai kasutusse võtta ka need ühendusteed, mida kevadel ja suvel – vihmasest sügisest rääkimata – proovidagi ei tasunud. Need ree- ja saaniteed olidki sageli üksnes taliteed. Mis seal siis vahet, suvetee või talitee, võime oma tänapäevase arusaama juures arutada. Kui tolmav või bituumenist kleepuv, siis on suvetee; kui lumekonarustes ja jääpeeglist läikiv, siis on talitee. Nii lihtsustatult võime praegu mõelda. Varem oli talitee kindel mõiste: need olid teed, mida mööda liiguti kõige otsem punktist A punkti B siis, kui sood ja rabad, kogu tüma pinnas oli kaetud külmunud koorikuga. Taliteede aega oodati, sest siis sai teha töid, mis muul ajal pidid kannatama. Metsast palke ja küttepuid vedada, rabasaartelt heinu tuua, kive murrust ehitustele vedada. Kui kuulata-uskuda Valdo Prausti, kes on aastaid uurinud Eestimaa sajanditetagust kaardimaterjali ja iseäranis teedevõrku, siis Paide, Tartu, Viljandi ja Pärnu ümbruses olid taliteed vägagi kasutusel. Sest soid ja rabasid on neis piirkondades palju ja mitu liiklemissuunda olidki üksnes talvel kasutatavad. Samas teistes piirkondades, eriti kõrgemal ja künklikumal maastikul, kattusid taliteed suuresti suviste vankriteedega. Foto: Kaarel Aluoja erakogu
Kommentaarid
Copy