Kroonikapidajast vanaisa, kes armastab Facebooki

Kuido Saarpuu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ants Leppoja pühendab kaksikutest lastelastetele Karmely Eliisile ja Keiro Stevonile väga palju aega, sest nendega tegelemine on tema meelest privileeg.
Ants Leppoja pühendab kaksikutest lastelastetele Karmely Eliisile ja Keiro Stevonile väga palju aega, sest nendega tegelemine on tema meelest privileeg. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Kuigi Järvamaa väiksuse tõttu tundub, et igapäevasündmusi kirjapulga, foto- või videoaparaadiga talletavaid kroonikuid on liiga palju, on olemas ainult üks Ants Leppoja (59), kes suudab igast vähegi tuntud järvakast pildimosaiigi tekitada.

Kohtume Antsuga Paide linnastaadionil. On külm ja kõle sügisilm. Oleme mõlemad mängu korraldajate nõudmisel selga ajanud fotovesti. Seisame seal, paksud talvejoped üll, fotovest ümber keha, kui kaks kubujussi ja ajame juttu.

Tööd tuleb teha enne ja pärast tööd

Ants kurdab, et suundmikrofoniga on kole keeruline korralikku heli tabada, kuid seab ometi Ans. Anduri staadionikontserdiks kolmjala peale asetatud videoaparaadi üles, vajutab salvestusnuppu ja jätab kaamera filmima. «Ma teadsin neid küll, kuid et nad nii kihvtid on...,» üllatub ta salvestist hiljem üle vaadates.

Antsule ei anta staadionil asu. Palju on jutuajajaid, kätlejaid, paljudega teeb elupõline järvakas – Türil sündinud, Koeru vallas Ervital kasvanud, nüüd pea 40 aastat Paides elanud – ise juttu.

Mis sest, et üks lastelastest, Keiro Stevon, käib Veiko Kurimi juures trennis, ei tea Ants jalgpallist suurt midagi. See laupäev on muudmoodi tähtis: Paide linnameeskond lõpetab hooaja, Tallinna FC Flora saab kätte võitjakarika ja on veel üks asi, mida teab ühena vähestest vaid Järva maavalitsuse nõunik Ants Leppoja.

Seda, et 1990. aasta jaanuarist alates maavalitsuses töötatud aeg oleks möödunud info- ja tegevusvaesuses, ei saa keegi öelda. Kõrvuti kõigi maavanematega, nagu Arvo Sarapuu, Theo Aasa, Üllar Vahtramäe, Tiina Oraste ja Alo Aasma, on Ants seisnud maakonna juhitüüri juures.

Just Sarapuu tööaega, mis kestis 1997. aastani, peab Ants parajalt pööraseks. Tekkinud mõtted, näiteks Järvamaa turundamise kohta, tehti ilma suurema kärata kohe teoks. «Arvo armastas ikka rääkida, et telemehed ei taha siia tulla ja raadiosse me oma uudistega ei pääse. Nii korraldasime 1996. aastal Tallinnas Raekoja platsis Järvamaa päevad,» meenutab ta. «Oli kohutavalt vihmane päev...Kurat, aga seal sai õlut juua, maakonda olid tutvustamas käsitöölised ja sepad...»

Mänguni on veel pisut aega. Ants Leppoja ligineb vandeseltslaslikult ja avaldab oma saladuse. «Paide linnameeskonna president Veiko Veskimäe saab täna maavanemalt Järvamaa teenetemärgi,» sosistab ta.

«Ära sa kellelegi seda ütle!»

Ants on staadionil sõbraga juttu puhuvast Veiko Veskimäest oma pildid kätte saanud. Ta tegutses nagu ikka: lähenes, teretas, klõpsutas ja lisas märkuseks lühidalt: «Arhiivi jaoks!»

Pressiteade on valmis, pilt läheb juurde ning sama päeva pärastlõunal on uudis juba meediaväljaannete postkastis.

Kuid ega kubujusside päev sellega lõpe. Ans. Anduri esinemisest on tarvis teha video, jalgpallilahingust pildid. Materjali töötlemisele läheb julgelt oma kolm-neli tundi. Nii on see peaaegu iga üritusega, mida see hallipäine soliidses mantlis mees väisab. Hea veel, et lastelastest kaksikud on hommikul ära külastatud.

Positiivse maine kujundus käib internetis

Ants Leppoja on oma tütre Mariti (35) kaksikutele, jalkatrennis käivale Keiro Stevonile (7) ja Hot­spordis võimlemisega tegelevale Karmely Eliisile (7) väga pühendunud vanaisa.

Pole liialdus öelda, et lapselapsed on Antsu kaamera ees beebidest vanema rühma lasteaialasteks kasvanud. «Olen püüdnud nendega olla nii palju kui võimalik – see on privileeg,» sõnab ta.

On vaid paar päeva nädalas, mil vanaisa oma mudilasi ei näe, aga nädalalõppudel on nad ikka koos. 1978. aastast ühist teed käivad Ülle ja Ants Leppoja on lapsehoidjad tavaliselt reedeti, mil Marit on pikalt tööl.

Pühapäeviti tavatseb Ants, jättes Ülle korterit koristama, pannkoogid kaasas, lastelaste juurde hiilida. Üks Paide linn, mis viga nii minna.

Kui seada kaalukausile vabatahtlik pildistamine või vanaisaroll, jäävad võitjaks alati kaksikud. «Laste pildistamine ja nende piltide üleslaadimine pole eesmärk omaette. Pigem on selle tegevuse eesmärk näidata kaksikute käekäiku kaugemal elavatele lähedastele,» selgitab ta. «Eks nüüd ole nad suuremad ehk püüan üha rohkem austada nende privaatsust.»

Just lastelaste tõttu on Ants viimasel ajal taasavastanud ujumise ja rattasõidu. Ostis ju vanaisa kaksikutele alles kevadel uued jalgrattad, abirataste aeg on ammu läbi.

Retked on seni piirdunud koduse Järvamaaga. On teatud kaunid paigad, näiteks Väinjärve või Norra allikad, kus käimine on neil kolmel kujunenud suviti omamoodi tavaks.

Ants Leppoja on pildistanud kogu oma elu. Järvamaa eluolu kajastab ta 1993. aastast, maavalitsuse esimese fotoaparaadi ajast. Massiliseks pildistamiseks läks 2002. aasta 15. jaanuaril, mil valmis Järvamaa infoportaali lehekülg.

Ants surus endas maha ebamugavustunde, mida inimeste ees tolgendamine temas algul tekitas, ja läks klõpsima. Lehekülge tuli ju sisuga täita. Seda enam, et töötegemiseks oli muretsetud omal ajal hirmkallis (hind 20 000 krooni) digikaamera.

Tehnikaga alati sina peal olnud Ants Leppoja pildistab inimesi ja melu, tuttavaid ja võõraid ning täidab tänapäevase kroonikuna lehekülg lehekülje haaval maakonna virtuaalset ajalooraamatut.

See raamat asub suhtlusvõigustikus Facebook ja kannab «Järvamaa Eesti südamaa» nime. Pühendunult ja kirega tehtud leheküljel oli kolmapäevase seisuga 4117 fänni, mida on rohkem kui enamikul maakonnaga seotud lehekülgedel.

Uusi jälgijaid lisandub lehele headel nädalatel kuni poolsada ning Järvamaa pildid ja videod jõuavad inimesteni üle ilma. Peaaegu pooled uudishimulikest on väljastpoolt. «See näitab, et Järvamaa läheb inimestele korda,» sõnab ta.

Viimase kümnendiga on Järvamaa kaotanud kolmandiku oma elanikkonnast ja see jätkub. Lootuses, et olukord paraneb, püüab Ants oma tegevusega kujundada maakonnast sootuks rõõmsamat pilti. «Krimiuudised Südamaa-lehele üles ei lähe, pigem näitan oma tööga, kuivõrd palju meil on vahvaid inimesi ja põnevaid sündmusi,» selgitab ta. «Väga tore oleks, kuid vabatahtlikke tegijaid oleks üle Järvamaa. Eks küsimus ole paljuski järjepidevuses.»

Ants Leppoja 60. sünnipäev on järgmise aasta 21. mail. Samal päeval tähistavad oma hällipäeva ka Albu vallavanem Kalju Kertsmik ja ERRi Kesk-Eesti korrespondent Olev Kenk. Viimasega vahetab Ants õnnitlusi tavaliselt Türi lillelaadal.

21

aastat tagasi ehk 1994. aasta detsembris oli Järva maavalitsuse tööperes 94 inimest. Praegu töötab seal alla 30 ametniku. «Ka tegelikkuses on vähenemine olnud väga suur,» ütleb Ants Leppoja. «Kahjuks on riigivalitsemine koondunud ainult Tallinna, regionaalsel tasandil tõmmatakse juhtimist üha koomale. See pole kõige parem tunne, kui järjekordsed poliitikud soovitavad maavalitsused ära kaotada.»

2007.

aastast on Ants Leppoja videousku. Samas ajast on ta uudishimuliku mehena videoportaali Youtube kasutaja. Tema videokanalisse on aegade jooksul kogunenud 612 videot, millel on kokku 193 761 vaatamist.

119

pildimosaiiki koostas Ants Leppoja eelmisel aastal tuntud järvakatele sünnipäevaks. Ants on naljaga pooleks öelnud, et igast järvakast, kes vähegi kodust väljas käib, peaks tal olema pilt või isegi paar.

177 000

pilti rohkem kui 2170 kaustas (ühes kaustas on tavaliselt üks sündmus) on Ants Leppoja tööarvutis maavalitsuse kolmanda korruse kabinetis. Koduse foto- ja videoarhiivina kasutab ta mahukaid kõvakettaid.

KOMMENTAAR

Alo Aasma

Järva maavanem

Kui ausalt öelda, siis see on ikka imetlustväärt järjepidevus ja kirg, millega Ants Järvamaa elu sõnas, pildis ja videos kajastab.

Kui tavaliselt saavad maavanemad ja omavalitsusjuhid kurta, et ka nädalavahetus on tihti tööpäev, siis Antsu vaadates pole siin midagi kobiseda – ta on alati väljas.

Liguneb vihmas, higistab päikeselõõsas oma kaamerate ja objektiivide kandamiga, käib laulupeol või arvamusfestivalil kümme tundi ringi, läheb siis koju ja nikerdab veel mitu tundi, et materjal toimetada, lõigata ja järvakatele vaatamiseks panna. Ja hommikul on ta kõpsti kell seitse lippu heiskamas.

Ma ikka tihtipeale imestan, kuidas selle töö ja sündmuste jäädvustamise vahele jääva ajaga jõuab ta lastelastega kelgutada, esimesest lumest Vallimäel tehtud lumememme pagasnikus nende juurde viia ning kaksikuid trennidesse ja lauluvõistlustele sõidutada.

Tiiu Saarist

Paide kultuurikeskuse näituste korraldaja

Tunnen Antsu päris kaua, elame ühes majas, kuigi eri trepikodades. Ants on pühendunud filmikroonikate tegemisele ja pildistamisele, oleme tihti koos ühel ja samal ettevõtmisel olnud, mina küll teen põhiliselt fotosid. Tema Südamaa-lehekülg Facebookis on täitsa põnev.

Ta on inimesena hästi vastutulelik ja tore, abipalvet kuuldes ei aja sind kunagi minema. Aitab ta nii tehnikaga kui tuleb pildipalvetele vastu.

Kui me koos üritustel pildistame, siis ta on üks vähestest fotograafidest, kes alati jälgib, et ta teistele ette ei jääks.

Vanaisaametit peab Ants täie tõsidusega. Näeme teineteist üle päeva ja kui kohtume, siis küll läheb ta laste juurde, küll viib neid treeningutele. Oma kaksikute küljes on ta kinni südamega.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles