Pea uimasus, ühe kehapoole tuimus ja üldine väga halb enesetunne olid sümptomid, mis panid 18aastase Järvamaa tüdruku kaks aastat tagasi kiirabi kutsuma. Ei temal ega kellelgi lähikondsetest polnud õrna aimugi, et mõne tunni pärast saab ta hoopis emaks.
Nüüd on sellest möödas kaks aastat ja üleöö lapsevanemaks saanud noored on nõus oma läbielatut ja kogemusi jagama.
«Veel päev enne seda saatuslikku varahommikut käisime õe ja tema sel ajal kaheaastase lapsega linnas poodides ja tulime koos koju. Õde elas oma perega eraldi, meist 30 kilomeetri kaugusel.
Et vanemad olid meil sel ajal mõlemad Soomes ja minu poiss-sõber Norras tööl, otsustas õde, et jääb lapsega mulle meie vanemate maakoju seltsi,» meenutab rõõmsameelse oleku ja hoolitsetud välimusega noor naine.
See septembrikuu õhtu kodus möödus nagu tavaliselt maakodus, kus omavahel väga hästi läbi saavad õed ajasid oma asju. Ilm oli ilus ja kõigil rõõmus tuju.
«Varahommikul ärkasin järsku, sest tundsin, et minuga pole kõik korras, kuidagi paha oli olla ja aina halvemaks läks. Ei mingeid kõhuvalusid, nagu tagantjärele võiks arvata. Lihtsalt paha oli olla, kohe nii paha ja kuidagi nagu üks kehapool hakkas ka tundetuks muutuma.
Mäletan veel, et ajasin õe üles ja teiselt korruselt trepist alla tulles kurtsin talle oma halba olekut. Sellega minu maailmapilt lõpeb,» meenutab ta.
Järgmisena mäletab naine, kuidas ta ärkas haiglas, tema juures olid ema ja tema kallim. «Mäletan, et küsisin veel neilt, kust nemad siia said. Mõlemad pidid ju välismaal olema,» meenutab naine heatujuliselt.
Kui siis jutu sees kavaler, keda nimetame edaspidi Mardiks, ütles: «Me saime lapse!», tundus see naisele, keda siin loos nimetame Kadriks, lausa võimatuna. «Mäletan oma hämmeldust ja et küsisin, kust me selle lapse nüüd siis nii äkki saime,» lausub ta.
Vastust küsimusele ta sellest korrast kohe ei mäletagi. Mäletab vaid, et kõik maailm paistis veel udune ja armsate inimeste näodki olid kõik kui täpikestega kaetud.
Kadri pole kindel, kas taipas sedagi, et on maakonnahaigla asemel hoopis pealinna haiglas. Rääkimata sellest, mis vahepeal juhtunud oli. Kõik selgus talle päevad hiljem, kui aju hakkas uuesti tasapisi teavet vastu võtma.
Kiirabi kahtlustas ajukahjustust
Tagantjärele teab Kadri öelda, et ehmatas unesegase õe oma olukorraga ikka nii ära, et esmalt helistas ta emale Soome ja siis juba kiirabisse.
Kiirabitöötaja mõõtis Kadril vererõhuks üle 220 ja see oli kiire põhjus teda haiglasse viia. Kõrge vererõhu taga kahtlustati ajuga seotud haigust, sest mingid tunnusmärgid kehal ei andnud ka arstidele kuidagi alust kahtlustada rasedust.
Neid tunnusmärke lihtsalt 165 sentimeetrit pikal ja sel ajal 62–65 kilogrammi kaalunud Kadril lihtsalt polnud. Nii on ka arusaadav, et esmalt taheti haiglaski kiiresti vererõhk kontrolli alla saada ja asuti kõigepealt uurima, ega neiul ole ajuturset või ajukasvajat või muud ajuga seotud haigust.
Kui ajust midagi ei leitud, uuriti edasi ja alles siis avastati, et haiglasse toodud neiu on hoopis rase. Kadri olukord läks aina kriitilisemaks, talle tehti kiiresti keisrilõige ja toodi ilmale täiesti heas tervislikus seisus laps. Küll natuke väike – 2780grammise kaaluga ja 47 sentimeetrit pikk –, kuid muidu terve ja tubli.
Tekkinud krampide tõttu viidi Kadri kunstlikku koomasse ja peeti mõistlikumaks sõidutada ta kiiresti pealinna haiglasse. Vastsündinu jäi esialgu maakonnahaiglasse.
Last nägi Kadri esimest korda alles mõni päev hiljem, kui ta viidi intensiivpalatist üle tavapalatisse.
«Mäletan meie esimest kohtumist. Kui võisingi mõelda, kust ma selle lapse nüüd siis sain, ja kehal olevat armi pidada vaid oletuslikult keisrilõikest tekkinuks, siis last nähes olid kõik kahtlused kadunud.
Mulle vaatas vastu väike Mart. No kõik oli pisikesel temast: nägu, sõrmed, isegi jalad. Muidugi polnud mul enam mingit kahtlust, see on meie laps,» meenutab ta silmade särades. «Mul oli ju mõistus korras ja sain arstide jutust aru ja pisikest nähes mõistsin, et olen kohustatud nüüd tema eest hoolitsema. Ematunne tuli vahest hiljem, kui pisikesega juba tegelema hakkasin.»
Kadril tuli rinnapiimagi, kuid mitte märkimisväärselt ja et ta pidi pikalt võtma ravimeid, siis on laps üles kasvanud kunsttoidul.
Jutt võib kõlada ebaloogiliselt
Kadri tänab südamest pealinna haigla arste, kes võimaldasid palatisse jääda ka tema emal. Kadri polnud hetkegi üksi, tal oli, kellega oma segastest tunnetest rääkida, ka Mart oli iga päev kogu külastusaja nende juures haiglas. Nii kosuski Kadri sedavõrd kiiresti, et juba kümne päeva pärast lubati nad koju.
«Tean, mis tunde ma oma jutuga tekitan, ja tunnistan, et ega ma isegi sellist juttu väga usuks. Mõtleksin ka, et mis mõttes, kas ta tõesti on nii rumal, et ei saanud aru, kui oli rase. See pole ju võimalik, kõik need lapse liigutamised ja puha, kuid tõesti midagi polnud,» lausub ta.
Arstide selgitustest teab Kadri nüüd, et ju laps oli roiete all ja seal polnud tal ruumi end väga liigutada. Et XI klassis õppiv Kadri oli aktiivne õpilane, särtsakas ja elurõõmus tegutseja ka väljaspool tunde, siis kogunes talle selle ajaga kaalu juurde umbes viis kilo. Lisakilod teda ei häirinud, sest need jaotusid kehale kuidagi ühtlaselt ja suuremad rinnadki on tal kogu aeg olnud.
Ka suhe Mardiga oli kindel. Noored tutvusid ühises koolis käimise ajal, kui Kadri oli kümnendas klassis ja Mart abiturient.
Ka kooli perekonnaõpetuse tundidest oli noortel pereplaneerimise jutt teada, kuid rasestumist kindlalt vältivaid vahendeid nad alati ei kasutanud.
Nii ei tahagi Kadri väita, et tal polnud ohtu rasestuda. Oli ikka. Kuid menstruatsioonitsükkel oli regulaarne ja nii polnud põhjust liialt muretseda. «Elasin aktiivset elu kõigi silme all ja kellelgi polnud põhjust minu poole pöörduda kahtlusega, et olen paksemaks läinud või ega ma rase ole,» ütleb ta.
Nii veetis Kadri ka XI klassi järgse suve koos sõbrannadega. «Käisime rannas ujumas, vesiratastega sõitmas, Pärnus suvitamas. Ma ei varjanud kuidagi oma keha, sest polnud mingit raseduse kahtlust ei mul ega teistelgi,» lausub ta.
Kadri mäletab hoopis, kuidas ta õe lapsega rannas mängides mõtles, kui hea, et neil Mardiga veel last pole, saavad vabalt omavahel olla.
Kusjuures selle üheksa raseduskuu jooksul oli Kadri ümber mitu sõbrast ja tuttavast rasedat, kellega ta iga päev suhtles. «Mäletan, kuidas olime ühe naisega, kes sünnitas minust kaks nädalat varem, tuttava sünnipäeval. Tema oma suure kõhuga ja kurtmas väsinud olekut, mina heatujulisena kepsutamas ja tema lahedat suurt kõhtu imetlemas. Kokkuvõttes olime ju sama rasedad,» meenutab Kadri.
Õde kui kaitseingel
«Ma ei taha mõeldagi, mis oleks kõik võinud juhtuda, kui mu õde poleks tol ööl meile jäänud. Samuti seda, et ta leidis võimaluse olla minu lapsega maakonnahaiglas, sel ajal kui mina võitlesin oma elu eest,» ütleb Kadri tõsinedes. «Ta on minu kaitseingel, kes on alati õigel ajal õiges kohas. Samuti mu ema, kes tuli Soomest päevapealt töölt ära minu juurde. Rääkimata Mardist, kes pole enam mingil juhul nõus minema kuhugi välismaale tööle.»
Nii on kaks aastat pereelu möödunud Kadril väga turvaliselt omas kodus lähedaste keskel. Ka lapsega pole olnud muresid, arengult on ta pigem kiire ja haigusigi pole tulnud. «Kõik on väga hästi, sellest sügisest käime juba lasteaias ja mina püüan uuesti keskkooli lõpetada,» ütleb ta jälle naerdes.
Kiiret pole Kadril millegagi, ei keskhariduse omandamise ega veel ühe lapse saamisega. Ka arst soovitas kuni kaks aastat uue lapse saamisest hoiduda. Nii on noored seda teadlikumalt teinudki.
Kadri käib kindluse mõttes ikkagi oluliselt tihedamini naistearsti juures. Kontrollis. Lihtsalt tahab teada, et tal tervisega kõik korras oleks. «Mul on lihtsalt nii suur hirm, et jälle võib rasedus mööduda teadmatult. Me tahame Mardiga kindlasti veel lapsi, kuid tahan olla teadlikult lapseootel. Praegu on eesmärk lõpetada kool ja teine laps võiks sündida meie ühisesse koju,» lausub Kadri.
Mardi kommentaar
Mäletan Kadri õe kõnet mulle varahommikul teatega, et Kadri viidi haiglasse. Ma ei suutnud enam mõelda millelegi muule, kui vaid sellele, kuidas saada kiirelt koju Kadri juurde.
Olin juba organiseerimas ennast töölt vabaks ja lennupileteid kojutulekuks, kui sain teada, et olen isa.
Muidugi oli see teade uskumatu, kuid sel hetkel oli tähtsam Kadri tervis. Ta pidi saama terveks, ma polnud nõus teda mingil juhul kaotama.
Mäletan ka esimest kohtumist lapsega. Nägin kohe, et tal on ninal sama defekt, mida tean olevat endal, ja polnud mingit kahtlust – minu laps mis minu laps. Mida vanemaks ta meil siin saab, seda rohkem tunnen temas ära enda iseloomujoonigi.
Muidugi ei saanud minust isa üleöö, kui kuulsin lapse saamisest. Ikka kuu või kaks võttis aega, kui kõik päris reaalsusse jõudis, kuid ma armastan oma peret väga. Küll me saame Kadriga veel lapsi ka nii, et võin tema kõhtu silitades seal kasvava ilmakodanikuga suhelda.
Ema kommentaar
Elasin sel varahommikul üle mitu šokki. Kõigepealt, kui kuulsin tütre halvast seisukorrast, oli esimene soovitus kiiresti arsti juurde minna.
Kui kuulsin arstilt, et tüdrukul kahtlustakse ajukasvajat, mõtlesin seal kaugel Soomes, et jääks mu lapsuke ometi ellu. Järgmise kõne ajal sain vanemalt tütrelt teada, et nüüd tuleb meil lapsevanematena otsustada operatsioonile mineva lapse puhul, kas tütre või sündiva lapselapse elu. Valisime muidugi lapse, sest küll neid lapselapsi jõuab veel ju saada.
Nii olin topelt rõõmus, kui mulle jäid mõlemad, nii meie lapsuke kui saime ka järjekordselt vanavanemateks. Sel, et vanavanemateks saamine tuli kui välk selgest taevast, polnud suure õnne juures enam mingit tähtsust.
Kui üldse, siis etteheiteid tegi endale hoopis vanem tütar, kes veetis õega tihedalt aega koos kõik need suvekuud kuni lapse saamiseni. Meie olime isaga ju enamiku ajast Soomes tööl.
Nüüd olen päevast päeva kodus elava tütre perega koos. Rõõmustame nii tütre iga terviseuuringu järel aina paremate vereanalüüsi tulemuste kui ka pisikese lapselapse kasvamise üle.
Mis ohtudest meile kõik haiglas arstid rääkisid! Hea, et need on vaid juttudeks jäänud. Kõige selle juures, mis oleks võinud juhtuda, läks meil ikka ju hästi ja mida siin üldse tagantjärele kahetseda ongi.
Maakonnahaigla sünnitusosakonna arsti kommentaar
Olen maakonnahaigla sünnitusosakonnas töötanud ligi 30 aastat ja selle ajaga on ette tulnud kõike, kuid raske on siiski uskuda, et keegi saab olla rase ise sellest teadmata.
Inimese psüühika on sedavõrd keeruline, et kui ta ei taha rasedust tunnistada, siis ei lasegi sellel mõttel justkui areneda.
Nii on ette tulnud, et naine püüab rasedust varjata ja nad teevadki seda väga oskuslikult. Lausa nii, et lähedasedki ei kahlusta midagi.
Samuti on ette tulnud, et naine eitab oma rasedust sedavõrd, et isegi sünnitama tulles jääb väitma, et tema mitte ei sünnita. Tal on lihtsalt mingi haigus, mis tuleb nüüd tema seest välja võtta. Neid juhtumeid võib pidada ka psühholoogilisteks häireteks ja nii tuleb neid ka ravida.
Mulle meenub ka nimetatud paari aasta tagune juhtum, kus noor tüdruk sattus haiglasse kõrge vererõhuga väga raskes seisus ja uuringutel selgus, et tegemist on lõpprasedusega. Kuid ma polnud selle haiguslooga otseselt seotud ja nii ei tea ma seda täpsemalt kommenteerida. Olen siiralt rõõmus, et ema ja lapsega on kõik hästi.