Veeni vigastanud laps andis endale esmaabi

Sel aastaajal tähendab see õhtul kella kuue paiku. Kell on 15.40.

Loa multikaid vaadata saanud laps kinnitab rõõmsalt: «Aitäh, emme! Minuga on kõik hästi.»

On töö- ja koolinädala esimene päev. Päike paistab. Pabistada pole põhjust: üksi kodus olemist külas viibimisele eelistav laps lubab nälja korral endale võileiba valmistada ja on rahulolev.

Umbes pool tundi hiljem vabaneb ema töö juurest ja läheb poodi toiduvarusid täiendama. Samal ajal lõikub noa terav ots lapse pöidlasse. Verd tuleb. Palju.

Laps keerab kraanist külma vee jooksma ja paneb pöidla sinna alla. Nutu asemel kostab mõni vängem sõna. Ema ei luba neid kasutada, aga praegu ta ju ei kuule.

Riiulilt haaratud kruus verd tilkuvale pöidlale alla pandud, läheb laps tagatuppa ravimisahtli manu. Ühe käega tõmmates lai sahtel lahti ei tule. Verd tilgub vaibale ja kapile. Kuskil kolmanda plaastri ja mitmendat korda külma vee all käimise vahepeal istub laps nii, et näeks, kui ema tuleb, ja püüab talle helistada.

«Teil ei ole piisavalt kõneaega,» teatab telefon ikka ja jälle. Teistele ka ei saa helistada. 112 on meeles küll, aga ununenud on see, et sinna helistamiseks polegi kõneaega vaja.

Veri muudkui tilgub kruusi. Silmist voolavad viha, hirmu ja abitusepisarad.

Kell 16.35 koju sõitma hakkav ema ei hakka helistama, mis see paarkümmend minutit muudab – nagunii vaatab laps multikat.

Ravimisahtlis kõige peal on elastikside. Selline pikk ja lai. Sellega on emme teinekord lubanud sidumist harjutada. Või sidunud kukkudes haiget saanud lapse kätt. Laps alustab ja lõpetab sidumise randmel. Nähes, kui palju on mööblil ja põrandal verd, teeb laps lapi kraani all märjaks ja püüab ühe käega põrandat pesta.

Kell 17.02 keerab ema auto koduõue, puu alt õuna haarates läheb ta midagi aimamata tuppa. Esimesena hakkab silma elastiksidemes käsi. Siis vere- ja pisaraplekine nägu ja spordisärk. Veretriibud põrandal.

Näritud õun lendab koos käekotiga toolile. «Mis juhtus?» küsib tavaliselt valjuhäälne ema vaikselt ja õrnalt.

Valu- ja vihapisarad pääsevad paisu tagant. «Ma tegin noaga vale liigutuse, plaaster ei jäänud pidama ja mul läks verd igale poole. Ma püüdsin pesta, aga verd muudkui tuleb,» selgitab laps.

Ema peseb lapse näo puhtaks, lohutab, rahustab teda. Aju töötab täiskiirusel: ahju ei jõua kütte panna, verd on palju. Aknalaual, köögilaual, kappidel, vaipadel.

Laps ei nuta enam, aga mure segaduse pärast jääb. «Seal olid mingid vereklimbid, ma püüdsin neid lusikaga ära võtta, need olid täiega vastikud,» sõnab ta.

Ema ei riidle, lihtsalt käib saabastes mööda tuba. «Ära sina plekkide pärast muretse, teeme su korda ja lähme EMOsse,» rahustab ema. Endiselt väga vaikselt.

Ta võtab ravimikapist kaks sidemerulli, harutab ettevaatlikult elastiku lahti ja surub ühe terve rulli vastu haava. Teisega seob käe rusikasse.

Siis peseb puhtaks lapse käsivarred, aitab selga puhta särgi. Dressipüksid jäävad, need tunduvad puhtad. «Pane kummikud, need saad kergelt jalga,» juhendab ema.

Kell 17.07 algab sõit lähimasse EMOsse. Paidesse on 20 minutit sõitu. Kui ema on naabrinaisele juhtunust kiire ülevaate andnud ja palunud ahju kütte panna, areneb lapsega järgnev dialoog.

«Kas väga valutab?»

«Jaa.»

«Miks sa ei helistanud mulle?»

«Kõneaeg oli otsas. Ma ei saanud kellelegi helistada. Vastik telefon.»

«Sa olid väga tubli, et käe külma vee alla panid ja kinni sidusid, aga seda haava on vaja õmmelda.»

«Kas see on valus?»

«Õmblemine ei ole valus, aga valuvaigistav süst võib olla. Aga arst teeb seda, mis vaja, eks?»

«Mhmh.»

Õnnetuse juhtumise aeg jääbki teadmata. Lapse öeldud «natuke rohkem kui viis minutit pärast seda, kui rääkisime» tähendab ilmselt rohkemat, sest enne võileiva valmistamist jõudis ta «natuke» multikat vaadata ja autodega mängida.

EMO registratuuris ja koridoris väljendub lapse ärevus katkematus jutuvoos. Ikka uuesti peab ta rääkima, mis juhtus ja mida ta tegi. «Kui vana sa oled?» küsib kirurg tunnustavalt, kui läbilõigatud veeniga pöidlale kaht õmblust teeb. Tunnustust oskusliku tegutsemise eest jagavad teisedki kohal olnud tervishoiutöötajaid.

Kell on 18.25, kui ema ja laps uuesti autosse istuvad.

«Kuidas sa tulid selle peale, et käsi külma vee alla panna ja pärast kinni siduda?» küsib ema.

Laps ütleb, et nägi lasteaias, kuidas ühel lapsel pärast kukkumist käele külma pandi ja käsi kinni seoti.

Kolmveerand tunni jooksul verd koristades varjutab võimalust, mis oleks kui, uhkus lapse tegutsemise üle. Juba samal õhtul paneb ta ühele kasutuseta seisnud mobiiltelefonile sisse teise kõnekaardi. Et saaks helistada ka siis, kui kõneaeg ootamatult otsa või aku tühjaks saab.

Kriisiolukorras annab laps endast parima

Kuidas laps kriisiolukorras käitub ja mis õnnetusse sattudes tema peas või hinges toimub, sõltub Järvamaa Rajaleidja keskuse sotsiaalpedagoogi Heidi Antonsi ütlust mööda eelkõige lapse isiksuseomadustest.

Ta viitab uuringutele, mille järgi vaprus kui isiksuseomadus on kaasa sündinud. «Terve elu ei pruugi see inimene millegagi silma paista, aga 80aastasena läheb ja peatab pangaröövlid,» toob Antons näite.

Enesealalhoiuinstinkt toimib ka laste puhul. «Mis tegutsemise käivitab, on raske öelda. Näiteks teise lapse uppumisest päästnud lapsed on öelnud, et nägid seda filmist,» sõnab ta.

Antons viitab kriisipsühholoogia uuringutele, mille järgi 30 protsenti inimestest soovib ise pääseda ja teisi päästa, kuid vajab paar sekundit kuni paar minutit enda kogumiseks, 67 protsenti on juhitavad, kuid kolme protsenti inimestest võib tabada apaatia või paanika.

Kriisiolukorras toimetulekut on võimalik õppida, kuid laste puhul peab vältima paanika tekitamist. «On äärmiselt oluline, et laps teab ette – tulemas on õppus, see pole päris. Paanikas laps pole võimeline õppima ega mäleta hiljem ikkagi, mida ta tegema peaks,» ütleb Antons.

Tema ütlust mööda omandab inimene elulised oskused just lapsena, mistõttu lapse huvi korral tuleks kindlasti selgitusi jagada. «Me juba lastena teadsime, et väikse verejooksu puhul tuleb teeleht peale panna,» lausub ta. «Lihtsamad esmaabioskused saab laps selgeks mängu abil.»

Pärast õnnetust vajab laps enda kõrvale tasakaalukat täiskasvanut, kes annaks talle võimaluse pinged endast välja saada, näiteks end tühjaks nutta. «Last tuleb igal juhul tunnustada – ükskõik, kuidas ta ka ei käitunud või mida ei teinud, sest igal juhul andis ta endast parima,» rõhutab Antons.

Koolieelikud kutsuvad kiirabi ja koolilapsed pöörduvad EMOSse

Lapsed valivad 112 pigem harva ja ka olukordi, kus nad endale, õvedele või sõpradele esmaabi andma peavad, ei tule ette tihti. Ometi jäävad need meelde aastateks.

Järvamaa haigla erakorralise meditsiini osakonna (EMO) juhatajale Katrin Roosmaale meenub juhtum, kui kodus olid üksinda 6- ja 9aastane laps. Mobiiltelefonid laste kasutuses oli siis veel tulevik. «Kuuene kukkus voodilt nii, et katki läksid mõlema käe luud. Üheksane teadis täpselt, et tuleb külma peale panna ja käed kinni siduda. Kas see just lahas oli, aga ta vähemalt püüdis,» lausub ta.

Roosmaa ütlust mööda suudab laste valmidus abi anda või otsida üllatada ka tervishoiutöötajaid. «Lastel on teadlikkust. Suvel näeb neid EMOs sagedamini, sest kas järve ääres, koduhoovis või tänaval on midagi juhtunud ja sõbraga tullakse EMOsse kaasa,» ütleb ta.

Kiirabivalvete aegadest meenuvad Roosmaale juhtumid, kus lapsed on kiirabi kutsunud, sest on endale näppu lõiganud, end põletanud või on keegi kukkunud. «Esimesena helistavad lapsed ikka emale või isale, aga kui vanemad on tööl, siis püüavad muu lahenduse leida,» lisab Roosmaa.

Häirekeskuse Põhja keskuse päästekorraldaja Sirle Reiu ütleb, et 112le tulevate kõnede hulgas pole laste kõnesid palju, kuid nende puhul on märgatav asjalikkus. «Lapsed vastavad küsimustele konkreetselt, oskavad hetkeolukorda hästi kirjeldada ega räägi sündmusse mittepuutuvatest asjadest,» täpsustab ta.

Reiu ütlust mööda on tunda, kui lapsi on õpetatud – nad teavad nimesid ja aadresse.

Häirekeskuse ennetustöö ekspert Edvi Freiberg täiendab, et häirekeskusele pole vahet, kas kõne teeb laps või täiskasvanu. «Põhiline on sõnumi sisu ehk siis abivajadus. Kuna lastel puudub paljudel juhtudel negatiivne elukogemus, suudavad nad ka rahulikult küsimustele vastata,» selgitab ta.

Häirekeskuse kogemust mööda teavad lapsed koolis ja lasteaias räägitu põhjal, kuidas hädaabikõnet teha ja et kõigepealt tuleb öelda, mis juhtus. «Kui laps näeb tulekahju, tulebki kohe esimesena öelda – tulekahju. Selle esimese info põhjal saab päästekorraldaja küsida täiendavaid küsimusi abivajaduse väljaselgitamiseks,» lausub Freiberg.

Lisaks ennetustööle lasteaedades, koolides ja laagrites on häirekeskus tänulik neile lastevanematele, kes õpetavad lastele lihtsaid asju, nagu aadress, nimed ning millal ja mida teha, kui midagi juhtuma peaks.

Oskus abi otsida on Roosmaa meelest sama oluline kui ise seda anda. Samuti pealtnägijana selgitusi jagada.

«Lapsed on päris terased,» sõnab Roosmaa. Ta toob näiteks juhtumi, kus kaheaastane kukkus ja sai raske trauma. Ükski täiskasvanu õnnetust pealt ei näinud, aga kõrval olnud viieaastane laps oskas väga hästi kirjeldada, mis täpselt juhtus.

Laste teadmistele aitavad kaasa nii õppekäigud EMOsse kui ka koolitused lasteaias ja koolis.

Koolitustega tegeleb Järvamaal ka Eesti Punane Rist, seltsi tegevjuht Ulvar Kuningas peab samuti väga oluliseks oskust märgata ja julgust abi otsida.

Kuningas sõnab, et koolides ja lasteaedades esmaabikoolitusi tehes lähtuvad nad laste vanusest ja tegevuste jõukohasusest. «Lapsed ei karda abi anda ja hädasolijale appi minna. Praktiliste ülesannete ajal on lapsed väga asjalikud ja keegi ei jää kõrvalt niisama vaatama,» lausub ta.

Laste teadmiste suhtes üldistusi teha ei saa. On lapsi, kes mäletavad hästi lasteaias või eelmistes klassides õpitut, aga ka neid, kes ei tea, mis ühe või teise õnnetuse korral teha. «Paremini teatakse, et haavale saab panna plaastri või sideme ja kukkumisel haiget saanud kohale külma. Samuti osatakse öelda, et kui midagi juhtub, tuleb abi kutsuda,» ütleb Kuningas.

Katrin Roosmaa hinnangul peaksid eriti suurt tähelepanu pöörama oma laste esmaabioskustele ja ka oskusele abi kutsuda need vanemad, kelle lapsed on näiteks pärast kooli üksi kodus. Ka lühikest aega.

Kuningas lisab, et koolitustel räägivad koolilapsed hea meelega nendega juhtunud õnnetustest ja sellest, kuidas need lahenesid. «See on omamoodi mõtlemapanev, sest rääkija on oma sõber või klassikaaslane,» sõnab ta.

Väiksemate laste puhul on Kuninga meelest oluline, et koolituse tegevused oleksid lihtsad, arusaadavad ja praktilised.

Aita lapsel end aidata

Ulvar Kuningas ütleb, et plaastri paneku, aga ka lihtsama sidumisega saab hakkama juba lasteaialaps. Järgnevaid soovitusi võiks tema hinnangul järgida iga vähemalt kooliealise lapse vanem.

• Veendu, et su lapse telefoni kõneajakaardil on raha ja telefon oleks laetud.

• Otsi internetist või küsi spetsialistidelt lapse vanusegruppidele mõeldud esmaabi õpetamise materjale, lugege neid koos ja arutage, mis saab siis, kui...

• Kasuta perepäevadel võimalust koos lapsega ka enda esmaabioskusi lihvida.

• Õpeta lapsele, et 112 valides tuleb öelda kõigepealt, mis juhtus (tulekahju, kukkus).

Veendu, et laps teab,

• kus on kodus esmaabikarp esmaste vahenditega, millega näiteks verejooksu peatada (plaastrid, sidemed);

• kuidas kasutada telefoni, näiteks sulle helistamiseks;

• kuidas panna mobiiltelefon laadima, kui aku on tühi;

• häirekeskusse ehk numbrit 112 saab valida ka siis, kui kõneaeg on otsas;

• lähedaste nimesid, oma elukohta või oskab juhatada teed oma koduni;

• kuidas panna väiksemale haavale plaastrit või sulgeda suuremat verejooksu.

Allikad: Eesti Punane Rist, häirekeskus