Mägede äärmuslikkus muutis suhet

Järva-Jaanis põllumajandusettevõtet Metstaguse Agro juhtiv Teet Kallakmaa ja samas ettevõttes loomakasvatusjuhina töötav elukaaslane Pille Palumaa tulid nädalapäevad tagasi Mehhikost nelja kõrgeima vulkaani vallutusretkelt.

«Kui ma ei elaks hetkes ja oleks rohkem ette pabistav tüüp, siis ma Teeduga reisidele ei läheks, sest ega need ekstreemsused mägedes ole alati meeldivad,» ütles Pille.

Reisipakkumisi otsib Teet ja Pille läheb meelsasti kaasa. Seekordne Mehhikos vulkaanide otsa ronimine võlus Teetu sellega, et kümne päeva jooksul sai võtta nelja 4600–5700 meetri kõrgust mäge.

See tundus kogenud ekstreemmatkajalegi ette adrenaliini tekitav. «Muidugi mõtlesin, kuidas on võimalik võtta neli nii kõrget mäge nii lühikese aja jooksul, kuid mägesid võttes sattusime olukordadesse, kus tundsime hirmu ning kõikide mägede tippu ei jõudnudki. Ilmaolud keerasid liiga ohtlikuks,» selgitas Teet.

Matkaklubi kaudu korraldatud kaheksaliikmelise grupi keskmiselt sportlikemad mäeretked algasid hütist lahkumisega kell üks-kaks öösel.

Kohalikud giidid viisid matkajad autoga nii kõrgele, kui sai sõita, ja siis tuli tõusta 400 kuni 1400 kõrgusmeetrit otse mäkke.

Torm ajas hirmu peale

Kui tavaliselt lähed mägedes tipu poole rahulikus tempos ja looklevat teed mööda, siis Mehhiko mägede omapära on ronimine otse üles, mis tegigi 400meetrised tõusud füüsiliselt raskeks. «Kõrgeima mäe tippu ronisin viimased sada meetrit sõna otseses mõttes käpuli. Pille sinna ei jõudnudki. Rääkimata allatulekutest, need olid veel raskemad, siis kasutasime kassegi,» meenutas Teet.

Matkapäeva pikkuseks kujunes 10–12 tundi. Sellele järgnes päev-kaks puhkust, mille jooksul sõitsid nad järgmise mäe lähedasse hotelli, kus sai korrastada nii keha kui ka Teedu ja Pille hinge tekkinud küsimusi.

Esimest korda tundis Teet mägimatkal hirmu Mehhikos lume- ja jäätormi kätte jäädes. Kuigi nendega kaasas olnud giidid paistsid igas olukorras väga rahulikud, hakkas Teedu häirekell lööma, kui kümme meetrit ette ja taha ei näinud enam midagi. «Ka ees olevad jäljed lumel hakkasid kaduma ja olime läbi külmunud, siis tekkis küll tunne, mida see tõus edasi meile annab, kui oli teada, et ilm läheb ennemini hullemaks,» meenutas ta.

Pille tunnistas, et sel hetkel käisid tal peast läbi lood äraeksinud ja surnuks külmunud matkajatest. Teineteisele nad mägedes oma mõtetest teada ei andnud, kuid nõustusid otsusega asuda pigem tagasiteele.

Lume- ja jäätormis olles tundus neile kummaline ka neid saatnud mäegiidide käitumine. «Ta seisab sinu kõrval ja ootab otsust, kas minna edasi või tagasi. On samamoodi läbimärg, külmunud ja teab, et ees ootab pigem hullem ilm, kuid sinu eest ta ei otsusta. Kui lähed edasi, tuleb ta lihtsalt kaasa ja riskib koos sinuga,» selgitas Teet.

Pille meelest näitas see giidide suurt kohusetunnet. «Kohalikud elanikud seal eriti mägedes ei käi, nad ei mõista üldse sellist turismi. Tundub, et kui turist on mägimatka eest maksnud, siis peab ta seda saama olenemata ilmast,» lausus ta.

Nii tuli ka kõrgel mägedes paraja adrenaliinilaksu juures mõelda kainelt. «Hea, et jälgisime internetist mägede ilmaennustusi ja uskusime pigem oma sisetunnet, seetõttu räägime siin praegu ka juttu,» ütles Teet.

Hinge pugesid kahetised tunded

Esimest korda kutsus Teet Pille endaga ekstreemsele mägimatkale seitse aastat tagasi ja pool aastat pärast tutvust. Ta tahtis naist paremini tundma õppida. Kus seda ikka parem teha on kui reisil ja mida ekstreemsemal, seda parem. «Muidugi imestasin, et ta nii julgelt kaasa tuli ja ega ma ennast just hästi tundnud, kui pidin tunnistama, et ta on minust vastupidavam,» lausus ta.

Paari esimene ühisreis viis Nepaali siiani koos tõustud kõrgeima 5500 meetrise mäe tippu, kus ühel ööl telgis tekkisid Teedul kõrgusest tõsised psüühilised häired.

Pille oli valmis Teetu kasvõi öö otsa rahustama, et ei süveneks halvad emotsioonid mägedest. «Ma polnud nii kõrgel varem käinud, kuid teadsin, et kõrgmäestikus on raske hingata ja sellest tekkivat koormust pole kehal kerge taluda. Olin alustanud väga rahulikult ja tundsin ennast suhteliselt hästi ning tahtsin vaid Teedule toeks olla,» lausus Pille.

Seitsmendat ekstreemreisi koos teinud paar elas kahetisi tundeid üle ka sellel mägimatkal. Kui kolm mäge võttis paar kenasti koos, ühes tempos ja ühiste otsustega, siis neljandale minnes nägi Pille, et Teet kipub tempot tõstma. «Ütlesin talle, mingu, tulen rahulikult omas tempos järele. Nägin, et tal polnud kerge teha otsust minna, kuid olin rõõmus, et ta läks,» lausus ta.

Teet sõnas, et hea enesetunne tekitas kõrgeimat mäge võttes sellise sportliku hasardi, et ta ei suutnud ennast tagasi hoida. «Sportlik ego lõi välja, tahtsin jõuda tippu esimesena. Vaatasin kogu aeg tagasi ja hea tunne oli, kui nägin Pille tulukest tulemas. Kui rühkisin käpuli viimast tõusu võtta, mõtlesin ka, kuidas Pille seda küll võtab,» meenutas ta.

Nii tundis Teet esmalt isegi kergendust, kui kuulis giidilt, et kaks turisti, nende seas ka Pille, jätsid tõusu pooleli ja asusid tagasiteele. «Samas oli kahju, miks ma kiirustasin nii ette ja nüüd jäi Pillel see tõus võtmata, ning juurde küsimus, kui oleksin jäänud tema kõrvale...» ütles Teet.

Pille asja nii traagiliselt ei võta. «Kui otsustasime 68aastase kogenud mägimatkajaga ilma halvenemise tõttu tagasi pöörata, siis pöörasimegi. Ma ei vaeva oma pead oleksitega. See pole mulle eluküsimus,» lausus ta.

Teet lisas, et kuna ilm keeras kehvaks, siis ega tipus midagi suurt näha olnud, oli vaid üks külmunud rist ja seegi vildakas.

Kuigi iga reisi lõpus jõuab peale tulla koduigatus, on Teedul ja Pillel järgmised sihid juba peaasjalikult teada. «Nii nagu iga pingutuse puhul, nii mõtled mägedeski raskel hetkel, milleks ma seda teen ja võiks ju hoopis valge inimese kombel kuskil rannas lebotada, aga nii kui pingutusega kaasnenud tugev tunne on üle läinud, otsid juba uut reisisihti,» lausus Teet.

Järgmine reis tuleb jalgratastega

Kuigi Pille ei jõua lennujaamades ära oodata, millal saab Eestis esimesest kaubanduskeskusest osta kartulisalatit ja saabuda koju, kus Teedu ema on hea koduhaldjana maja soojaks kütnud ning külmkappi midagi head ja paremat valmistanud, on temagi mõne aja pärast valmis hõikama «Ja-ah!», kui Teet on järgmise reisi välja valinud.

Käinud kaks aastat järjest jalgsi mägedes, teavad Teet ja Pille kindlalt: järgmise sügispuhkuse veedavad nad jalgratastel. «Oleme tegelikult rattainimesed ja mitte lausikul veerejad, vaid armastame ikka korralikku eks­treemust,» sõnas Pille.

Teet lisas, et talvel teevad nad kindlasti kaasa ühe Wordloppeti sarja sõidu ja eeldatavasti lähevad selleks Austriasse. Kevadel ootab ees jalgrattalaager Itaalia mägises looduses. «Ekstreemse sügisese jalgrattamatka sihtkohta veel ei tea. Oleme pakkumistele avatud,» märkis Teet.