Põtrade pulmapidu läks sel sügisel soojade ja tuuliste ilmade nahka. Septembri kolmandal nädalal, mis tavapäraselt on pulmade tippaeg, ajasid pullid ja lehmad omi asju üsna vaikselt ja loiult – kirge oli vähevõitu.
Noored põdrapullid katsuvad rammu
Kui saabusid külmad ööd ja hallased hommikud, tekkis lootus häälekamaks järelpeoks.
Pullid teevad end pulmas kuuldavaks naaksuvate norsatustega. Naaksumisel on kindel eesmärk: see annab lehmadele teada võimaliku kosilase kohalolekust ja on ühtlasi hoiatus konkureerivatele pullidele.
Mida madalam ja mörisevam hääl, seda tugevam ja võimekam on hääle tekitaja.
Jõu poolest võrdväärsete põdrapullide kohtumisel kraabivad vastased jalgadega maad, tuuseldavad sarvedega oksi ja hindavad pilguga vastase võimekust.
Kui kumbki ei kavatse taganeda, lüüakse sarved raginal kokku. Üliraskekaallaste (kaaluga 300–500 kilogrammi!) lööming kestab, kuni nõrgem taandub.
Selliseid kohtumisi ei tule väga sageli ette, enamasti piisab madalast häälitsusest, vängetest lõhnamärkidest või vägeva sarvekrooni näitamisest. Võitja pälvib lehma soosingu ja võimaluse oma häid geene järglastele edasi anda.
Eelmise neljapäeva hommikul Anna küla tagusel heinamaal rammu katsunud noorte pullide heitlus ei olnud niivõrd kompromissitu, vaid pigem meelelahutuslik võistlus. Või harjutus edaspidisteks pulmadeks. Aeg-ajalt ristasid nad sarved, pusisid ja tõuklesid, siis vaatasid niisama ringi, et varsti uuesti vastase jõudu proovida.
Kuigi kaheharuliste sarvedega tumedam poksija tundus piiksarvelisest heledamast natuke üle olevat, ei olnud neil midagi tõsisemat kaalul.
Sääraseid, 1,5–2,5aastaseid pullipoisse ei võta ükski korralik põdralehm pulmas nagunii tõsiselt. Neil tuleb veel mitu aastat tugevamaid lihaseid ja suuremaid sarvi kasvatada.
Natuke hiljem sai selgeks, et samal ajal kui noored heinamaal omavahel madistasid, veetis üks kaheksaharuliste kühvelsarvedega metsakuningas võserikus kena lehma seltsis meeldivalt aega.