Kiire elutempo, müra, kära ja inimesed ümberringi, külg külje kõrval elamine – need märksõnad iseloomustavad 18 aastat Tallinnas elanud Reelika Räime endist elu, ta tegi kannapöörde ja naudib nüüd kodus Ageri metsade vaikust ja töökohas Vargamäel kauni looduse kaisutusi.
Järvamaa on jälle ühe talendi jagu rikkam ning siinne kaunis loodus on vastupidi üldisele ühiskonnanormile suunduda Tallinna elama toonud siia inimese hoopis pealinnast.
A. H. Tammsaare muuseum Vargamäel on saanud juhataja, Reelika Räime, kes on sünni poolest mulk, kuid lapsepõlves kolisid vanemad Tartumaale, kus ta ka keskkoolis käis.
Vahepeale jäi aasta Saksamaal lapsehoidmist ning seejärel suundus ta Tallinna toonasesse eraakadeemiasse Nord turundust ja reklaami tudeerima. See eriala oli siis väga värske ja õpetati alles teist aastat. «Ma ei tahtnud päris kunsti ega ka päris majandust õppida, aga see tundus mulle justkui kaks asja koos – loominguline ja majandusalane,» põhjendab ta.
Kiire elutempo nõudis harjumist
Esimesed kolm aastat pidas Reelika kenasti vastu, aga kui asi jõudis lõputöö kirjutamiseni, hakkas see tohutult venima. «Kaua!» vastab Reelika naerdes, kui küsida, kui kaua ta siis reklaami ja turundust õppis. «Oma kümme aastat tuli ära! Vahepeal sain emaks ja siis otsustasin, et kui ma nüüd lõputööd ära ei tee, siis ma ei teegi.» Lõpuks Reelika erialapaberid ikka taskusse sai.
Rahumeelsemast Tartust tulnud näitsikule oli toona ülikooli alguses pealinnaeluga harjumine paras katsumus. «Esimesel aastal Tallinnas õppides oli tunne, et ma ei suuda seal olla, käisin igal nädalavahetusel kodus. Teisel aastal korra kuus ja kolmandal enam suurt ei jõudnudki Tartusse,» meenutab Reelika. «Sellist tempot ei ole ju kuskil mujal kui ainult Tallinnas! Alguses oli hirmuäratav, aga kolme aasta pärast tundus täiesti loomulik. Nüüd on igal pool mujal tunne, et kõik on nii aeglane.»
Esimene tõsisem töökoht oli reklaamkingituste firmas. «Sain sealt väga hea müügi- ja eneseväljendusoskuse, ehkki müügitöö mulle üldse ei meeldi, aga enesearengu kohalt oli see väga hea. Oskad end paremini maksma panna ja esineda,» lausub Reelika.
Vastukarva oli aga see, et müüa tuli asju, millesse Reelikal usku polnud. Kuid seda tuli teha, sest sellest tuli raha. «See pähemäärimine võttis vahel põlve värisema küll,» sõnab ta tagantjärele muiates.
Tänase päevani tunneb Reelika iga kell ära müügimehe, kes on saanud koolitust. «Kui võõras inimene pöördub su poole personaalselt «Tere, Reelika!» ja ma ei tea, kes on tema, on ta kindlalt müügimees,» toob ta näite.
Et Reelikast müügimeest ei saanud, asus ta ümber erialatööle väiksesse reklaamiagentuuri. Reelika meelest oleneb töö juures paljuski kolleegidest. Teha võib kõiki töid, kui vaid tore kollektiiv toeks on. «Sa tuled kõigest läbi, kui sul on ümber inimesed, kes toetavad. Leidsin agentuurist endale väga head sõbrad, mis sest, et ühel hetkel pidid nad mind koondama ja keegi neist pidi seda tegema, aga isiklikus plaanis oleme siiani sõbrad, seega tuleb hoida äri ja isiklik elu oma peas lahus,» arutleb ta.
Reelika kiidab ka oma praeguseid kolleege Vargamäel, kes aitavad tal sisse elada ja järje peale jõuda. «Keeruline on end kurssi viia, mis on tehtud, mis tegemisel, mis ootab tegemist, lisaks oma uued mõtted, mida teoks teha,» lisab ta.
Uuel töökohal ellujäämise võti on Reelika ütlust mööda julge küsimine, kui miski jääb arusaamatuks. «Inimene ei peagi ju kõiki asju kohe teadma, aga mulle praegu väga meeldib siinne töö,» ütleb ta.
Kuus aastat reklaamitööd päädis koondamisteatega. «Tegime töötukassale äriplaani austerservikute kasvatamise peale ja saime toetuse,» ütleb Reelika.
Jälle täielik kannapööre. Seda tegi ta koos oma abikaasaga, kes töötab siiani Ahulas endises tanklahoones. Vahepeal oli küll väike paus ja perre tuli väike Matilda, kuid nüüd on tootmist arendatud ja varsti saab jälle austerservikuid.
See, et Reelika on nüüd maainimene, on mõjutatud ka tema abikaasast Siim Paimetsast, kes on Järvamaalt Aravetelt pärit. «Ühel hetkel sai mul Tallinna elust küllalt ning tulin sealt pärast 18 aastat elamist 39aastaselt ära,» lausub ta.
Mis selles pealinnaelus siis üle viskas? «Kuidas seda nüüd delikaatselt öelda? Vihaseks ajas. Mul see sotsiaalne närv on nii tundlik, et ma ei suuda pealt vaadata, mida teeb näiteks linnapea, kui tean, et see on minu kui maksumaksja raha ja see pannakse kuskile täiesti valesse kohta,» selgitab Reelika.
Ühiskonna valupunktid hakkasid hinge kriipima ja läksid väga korda. «Tundsin, et ei taha sellest enam osa võtta ja ma ei taha seda olukorda, kus praegu olen,» sõnab ta.
Ka abikaasa ütles, et tema linna jääda ei taha.
Aasta otsa veeretasid nad maale kolimise mõtet ja sõitsid mööda kõrvalteid sobivat uut kodu otsides. Abikaasa Siim käis iga päev linnast maale tööle. «Abikaasa sõber sõitis tsikliga mööda metsi ja leidis ühe vahva maja. Ta andis meile leiust teada. Läksime vaatama – see oli võsas ja heina sees, keegi polnud seal pikka aega elanud, aga teadsime esimesest pilgust, et me tuleme siia,» meenutab Reelika.
Nii on pere umbes aasta jagu toimetanud ja sellest kevadest ka sisse kolinud vanasse Albu vallas asuvasse Ageri koolimajja. «Täpselt meile sobivas kohas ja sobiva suurusega maja. Teadsime esimesest pilgust peale, missugune see välja hakkab nägema,» õhkab Reelika.
See, et tegemist on võimsa kivimaja, endise koolimajaga, oli vaid boonus. «Asukoht oli nii oluline. Oleme omaette kõrvalises kohas, et sinna naljalt keegi niisama ei satu, aga samas täiesti käidavas kohas käidava tee lähedal, kuid ikkagi väga privaatselt,» põhjendab Reelika.
Maakodu perenaine ütleb, et ei vahetaks maaelu mitte millegi vastu. «Praegu on täielik idüll! Ma küll ei tea, mis talvel saama hakkab, aga need hommikused ärkamised – vaatad õue ja naudid kõike!»
Reelika ütleb, et pole elu sees hommikul kell kuus ärganud. «Nüüd ärkad ja tõused mõnuga, hakkad toimetama, päevad on nii pikad, naudid igat hetke, mis siin on,» rõõmustab ta.
Reelika meenutab, kuidas ta linnas ei tahtnud üldse üles tõusta. «Ärkasin pool tundi enne väljaminekut, jõin kiiresti kohvi, läksin tööle, kus hakkasin alles ärkama. Läks paar tundi, et mõistus pähe tuleks, aga maal käib ärkamine juba kodus, et kui tööle jõuan, olen juba tegutsemisvõimeline. Elu käib loodusega rohkem rütmis.»
Reelika meelest sobibki linnaelu ööinimesele, sest seal hakkas elu alles õhtul kell pool kümme. «Siin pole jälle öösel midagi teha. Hommikul algab päev pikalt ja õhtul lähed südamerahuga pool kümme magama, ja sa ei jää millestki ilma, aga Tallinnas on vastupidi.» Reelika lisab, et ta ei igatse seda elu.
Linnasõbrad tahavad maale külla
Vargamäe muuseumi juhatajaks sai Reelika konkursil kandideerides. «Tundus, et see oli üks võimalus veelgi rohkem maaellu sulanduda ja et abikaasa oli nõus lapsega koju jääma, kandideerisin ja saingi töökoha,» selgitab ta.
Vargamäe ja selle ümbrus inspireerivad Reelikat. «Kui vaid saaksin nendest bürokraatiaasjadest üle,» märgib ta. Kuu aega muuseumi juhatajana töötanud, püüab Reelika seniajani läbi närida tohutust paberitööst ja projektidest, et siis alustada uute ideede elluviimist.
Ka «Tõde ja õigus» on Reelikal läbi loetud. Juba ammu. «Aga peaksin selle nüüd uuesti ette võtma, praegu oleks seda kindlasti hoopis teistmoodi lugeda ja tänapäevase eluga paralleele tõmmata. Kogu see töö tegemine ja äng, pereelu – kas ongi klassika, et ükspuha mis ajal lugeda, on ikka ka tänapäeval selle raamatu sisuga võimalik seoseid luua,» arutleb ta.
Reelika usub, et praegu on tema elu üks parimaid otsuseid olnud pühkida pealinnatolm jalgelt ja elada idüllilist maaelu. «Osa tuttavaid küll ütleb, et olen hull. Ma ise ka algul arvasin, et see on hullumeelne ja kõlas ebareaalselt, aga ma ei oska enam ette kujutada, et midagi oleks teisiti!» ütleb ta.
Reelika mõtles, et kui tuleb linnast ära, saab privaatsust ja omaette olla, aga nüüd on kogu aeg keegi külas. «Mul ei ole nii palju külalisi olnud terve aasta peale kui nüüd paari kuuga, kõik tahavad talguid ja tööd teha ning on nii agarad, see oli väga üllatav!» lausub ta.
Reelika Räim
Sündinud 14. märtsil 1976 Abja-Paluojal.
Haridus:
1982–1994 Tartu kommertsgümnaasium.
1998–2007 Tallinna Ülikooli õigusakadeemia turundus ja reklaam, bakalaureuseõpe.
Töö:
2000–2003 LL Reklaam, müügispetsialist.
2007–2008 Taaskasutuskeskuse MTÜ ReUse, projektijuht.
2008–2013 Factory Advertisingi OÜ, projektijuht.
2014–2015 Eesti Optik, turundusspetsialist.
2015–... SA A.H. Tammsaare Muuseum Vargamäel juhataja.