Süüa küsiv vares koputab toidutare aknale

Kui linnast läbi sõitjad teavad Kadri Tare kaupluse ees peatuda, et osta sealt värskeid saiakesi ja köögis tehtud pasteeti, siis oma inimeste tähelepanu tõmbab ühe peatänava ääres asuv pood ka vareste tõttu.

«Omasid tuleb ju ikka hoida ja toita, kuid võõraid vareseid meil siin ei käigi. Need aetakse sulgede lennates laiali ja lärmi on siis kaugemalegi kuulda,» ütleb Tiina Liiv.

Eks vareste lärm teiste suleliste eest piirkonda kaitstes või visatud toidupaladest kasse ja koeri eemale ajades võib kõrvulukustav ju olla, kuid Liivi meelest juhtub seda harva. «Meie vares on juba nii suur, võimas ja väärikas vanuses. Ega temaga enam suurt keegi tüli norima tulla taha. Nokk ainuüksi on tal nii kümne sentimeetri pikkune,» selgitab ta.

Tiina Liiv teab öelda sedagi, et Kadri Tares on varest toidetud algusaegadest peale. Nii nagu tegi seda 1993. aastal pereäriga alustanud Tõrviku Toomas oma naisega, ei saa temagi aknale koputamisega söögipoolist küsivat varest nälga jätta.

Süda ei luba. Mis sest, et poe praegune soomlasest omanik näeb varese toitmises ennekõike toiduga laristamist.

Liiv sellega ülearu pead ei vaeva. Nagu sellegi üle, kas kõik need aastad saab kaupluse köögis üle jäävatest rupskitest kõhu täis üks vares ja tema valitud kaasa või teab muidu prügikasti minevaid toidupalakesi noolimas käia juba mitmes põlvkond.

Liiv pole isegi uurinud, kui kaua vares elab. Ka kodus süüa tehes märkab ta, kuidas ta paneb prügikasti viskamise asemel kõrvale oma varesele meeldivaid palakesi.

Hea huumorisoonega Tiina Liivil on lihtsalt tähtis varese igahommikune tervitus. Töölt koju minnes on ta püüdnud varest meelitada endaga kaasa lendama, kuid tulutult. «Ta võiks tulla mind ka sinna rõdule tervitama. Elan töökohast kõigest paarisaja meetri kaugusel kortermajas,» ütleb 50ndates Liiv.

Vares eelistab jääda teda toitva akna juures kasvava vana ja väärika tammepuu otsa.

Seal istumas näeme varest ka kolmapäeval. Ei tule ta alla ka siis, kui aknast paistab Tiina Liivi tuttav nägu. «Praegu pole söögi aeg ja ega ta rumal ole, et siia nüüd teile poseerima tuleb. Vares on tark lind, targem kui mõni loom,» ütlev Liiv.

Toidupalade hulgastki valib Jaaguks või Albertiks kutsutav vares vaid parima osa ja jagab seda nii oma kaasa kui ka poegadega.

Viimasel ajal saab varesele visatud kõhutäiest osa ka üks vanema olemisega valge kass. «Kui ta väga tahab kassi kätte sattunud lihatükki endale saada, kutsub kaasa appi ja siis pole kassil pääsu,» lausub Liiv. Köögiaknast jälgides on Tiina Liiv end vareste eluoluga päris hästi kurssi viinud. «Huvitav on jälgida, kuidas nad siia oma pojad toovad, ja sedagi, kuidas ta mõne aja pärast poegadele väga ühemõtteliselt selgeks teeb, et siit noosi saamise lõbu on nüüd läbi ja tuleb oma radadele lennata.»

Praegu olevat varesed kõige niruma väljanägemisega, sest nii nagu sügiseti ajavad lehti puud, ajavad sulgi ka varesed. «Sügiseti on varesemamma eriti niru olemisega, taat jääb ikka kobedamaks. Kuid vastu talve, esimeste külmadega, siis lööb meie isavares eriti kaunilt läikima,» ütleb Tiina Liiv.

KOMMENTAAR

Monika Laurits-Arro

keskkonnaameti looduskaitse bioloog

Lindude lisatoitmist ma ei poolda, sest see annab ühele liigile eelise ja reeglina toob piirkonnas kaasa ka liigi arvukuse tõusu.

Kergesti toidu saamise info levib lindude seas kiiresti, eriti linna tingimustes. Nii on igal juhul parem, kui looduslik valik reguleerib lindude elus püsimist.

Linnades ikka armastatakse linde toite. Eriti vareslasi, sellepärast neid on ka kõige rohkem, sest igale liigile on kõige tähtsam toit. Kui toit on olemas, siis jääb ta ka sinna pesitsema.

Vares on küll üks intelligentsemaid linde, kuid siiski ei tasu arvestada, et ta eristab üht inimest teisest. Varesed on ka tavasilmale väga sarnased ja nii on kerge tekkima arvamus kui oma varesest.

Üks vares elab tavatingimustes neli-viis aastat, pikima teadaoleva elueaga vares on olnud 17 aastat.