Festival ja laat panid leivad ühte kappi

Merit Männi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolga kandist Türile meega kauplema tulnud Leonella Sootaga nentis, et meesaak pole sel aastal kõige parem, ent Põhja-Eesti paesel pinnal kasvanud taimedelt on mesilinnud siiski arvestatava saagi kokku korjanud.
Kolga kandist Türile meega kauplema tulnud Leonella Sootaga nentis, et meesaak pole sel aastal kõige parem, ent Põhja-Eesti paesel pinnal kasvanud taimedelt on mesilinnud siiski arvestatava saagi kokku korjanud. Foto: Merit Männi

Hoolimata sellest, et laupäeva hommikul laius Türi kohal ühtlaselt hall vihmapilv, kust päeva jooksul mitu sahmakat vett alla tuli, ei suutnud see sügislaadale ja õunafestivalile tulnuid pelutada. Päevaga jäid rahule nii müüjad kui ka ostjad.

«Ploome polnud,» kurtis üks soome vanaproua teisele, kui laadaplatsilt auto poole laveeris, mõlema käe otsas neli kilekotti, taimed välja turritamas. «Seda küll jah, aga näe, kui ilusad sibulad,» lohutab too vastu ja näitab uhket vanikut.

Sibul oli vahest ka tänavuse, 30. Türi sügislaada üks minevamaid müügiartikleid, müüjaid oli tulnud nii Peipsi äärest kui ka Valga kandist. «On ikka Peip­si sibulad, nii lapikud?» uurib vanem härra müüja käest. Proua on küsimust kuuldes peaaegu pisarateni solvunud. «Kuidas te võite üldse sedasi küsida, muidugi on Peipsi sibul, minu enda peenralt! Vaadake, Peipsi ääres kasvatatakse kaht sorti: on piklikud ja on laplikud. Mul ongi need laplikud.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles