Homme esietendub Albu vallas Kodru rabas isurite eluolust kõnelev kontsertlavastus «Isuri eepos». «Äratus on hiljemalt pool viis hommikul, jalga kummikud, kaasa tühi kõht ja avatud meeled,» soovitab lavastaja Anne Türnpu, kelle ütlust mööda on lavastus ilmselt ka viimane koht maailmas, kus päikesetõusul isuri keelt kuuleb.
Kuniks inimesi, seniks rahvust
Vargamäelt vaevalt mõne kilomeetri kaugusel olevast metsaservast viib kilomeetrine tee lagendikule. Silm haarab vaid üksikut hallikarva kobrutanud puumaja. Keset lagendikku paistab ka ebamäärane metsaäär, veidi kaugemal on näha mitut sorti elumärke: mõni konn igapäevast argiteed kulutamas, muretult ja kiirustamata, üksik lind lagedamal madalamat tiiru võtmas. Ühest mustast ohjeldamatust sabavilksatusest vormub äkitsi koer ning ringiaskeldavates inimestes tunneb teekonna vähenedes ära lavastusmeeskonna, kes kändude ja puude vahele generaatorilärmis ning kustuva lõkke suitsuses tossus teed rajab. Ikka metsa ja metsast välja. Esietenduseni oli sel päeval täpselt nädal, aga ilmselt tunneb elu piitsutavast rütmist taga aetud linnainimene ajakulgu esietenduse päevalgi sel viisil – nagu polekski seda olemas. Lavastaja Anne Türnpu ütlust mööda võib see tunne siin metsas tekkida küll.