Politsei kodulehelt saab lugeda, et politsei peamine ülesanne on teha kõik, et õiguskuulekal inimesel oleks Eestis võimalikult turvaline. Seda, et politseiametnikud teevad tänuväärset tööd ning suurendavad oma tegevusega meie ühiskonna turvatunnet, teab ilmselt igaüks. Samas on seltskond inimesi, keda ühendab nimetus abipolitseinik. Need on Eesti kodanikud, kes vabatahtlikult oma vabast ajast osalevad politsei tegevuses.
Kristjan Kõljalg
abipolitseinik, riigikogu liige (Reformierakond)
Abipolitseinikke tuleb erinevatelt elualadelt. Sotsiaalpedagoogi, tõstukijuhi või riigikogu liikme amet pole takistuseks. Küll aga peab neil kõigil olema teenistusse asumisel kõrge missioonitunne ja sisemine soov anda panus kogukonna heaks.
Läbisin sel aastal koos viie mõttekaaslasega Järvamaal abipolitseiniku koolituse. Olen viimase kolme kuu jooksul korra kuus patrulliski käinud. Ikka ja jälle üllatun, kui kuulen, et inimesed päris täpselt ei saagi aru, kes need abipolitseinikud on ja mis kasu neist on.
Tõepoolest on vaja rohkem rääkida abipolitseinike tegemistest ja nende panusest turvalise elukeskkonna loomisse. Vabatahtlike töö on suure väärtusega mitte ainult sellepärast, et tööl pole küljes hinnasilti, mille järgi palka maksta, vaid kuna seda tehakse oma vabast ajast ja vabast tahtest – tahtest hoida oma riik ja maakond turvalisena.
Kõlab klišeena, et turvatunde loomine algab meist endist, sest riik koosnebki meist – Eestimaa elanikest. Kuid nii see on. Väärtused, mida me hindame, teod, mida me teeme, kujundavad nii meie pere kui ka kogukonna suhteid. Igaüks meist saab kaasa rääkida turvalisema elukeskkonna loomisel, seda kas lastele põhiväärtusi selgitades või olles üks neist, kes annab endast rohkem, kui temalt võib-olla oodatakse.
Ajad, mil abipolitseinikud toimetasid Järvamaal üksnes või peamiselt oma kodulinnas või -vallas, on möödas. Nüüd on valvesolev abipolitseinik osa politseipatrullist ehk tegutseb tervel Järvamaal.
Abipolitseinike olemasolu Järvamaal on andnud politseile lisaressursi umbes kahekümne kaheteisttunnise täiendava valvekorra jagu ühes kuus. Tänu sellele on võimalik suurendada reaalselt patrullide arvu, mis omakorda tähendab suuremat võimekust väljakutsetele reageerida ja suuremat turvatunnet tavakodanikule.
Usun, et iga abipolitseiniku käest on küsitud: «Kas palgast jääb väheks, et politseitööd tuleb teha?» Siinkohal kulub ära selgitus, et Järvamaa abipolitseinikud oma töö eest tasu ei saa.
Mis siis motiveerib meid, heas mõttes hulle vabatahtlikke?
Kindlasti on igal vabatahtlikul oma motiivid. Minule on näiteks oluline saada aru patrullpolitseiniku tööst ning näha ja kuulda ka elu pahupoolt, püüan mõista, mis põhjustab õigusrikkumisi ja kasutan kogutud teadmisi ka oma põhitöös. On hämmastav, kuidas mõni patrullis kogetud sündmus sunnib otsima võimalusi, kuidas ka riigi tasandil asju paremini korraldada.
Abipolitseinikuks võib saada iga kodanik, kes vastab õigusaktides seatud miinimumtingimustele. Vabatahtlikus tegevuses saab kaasa lüüa vastavalt oma võimetele. Kui inimesel näiteks puudub soov patrullis osaleda, kuid politseitööle kaasa aidata siiski tahaks, on tal võimalik teha ka üksnes ennetustööd. Sellisel juhul polevaja läbida ka füüsilisi katseid. Ennetustöö on suunatud tulevikku ja see taotleb tulevaste põlvkondade riskikäitumise vähenemist.
Riigikogu liikmena on mul hea meel näha, et üha enam on aktiivseid kogukonna liikmeid, kes leiavad endas soovi, tahet ja aega panna selga vorm ning minna koos tublide politseiametnikega turvatunnet tagama.