N, 25.04.2024
Ilm
Horoskoop
Tellimine
Kuuluta
Reklaam
Toimetus
Klienditugi
RUS
ENG
Tellijale

Mõtteid suhtlemisest ajakirjanikega

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Meie peret tabas kurb saatus – pereettevõttes Mahetooted OÜ haigestusid sead Aafrika katku. Suur segadus mõtetes ja tunnetes. Miks? Kuidas? Raske oli ja on veel praegugi leppida sellega, et kõik loomad hukati – suured ja väikesed. Aastatega saavutatule tuleb kriips peale tõmmata. Mis edasi? Emotsionaalselt on kõigega väga raske toime tulla. Teadmatus, kurbus, segadus.... Palju nukraid mõtteid. Püüan kõigega toime tulla ja paratamatusega leppida. Otsin teavet, valmistad ennast ette...

Ülle Alev

Kõige kurva juures hirmutab mind osade ajakirjanike käitumine. Olen emotsionaalselt väga õrn. Ja siis tulevad võõrad inimesed minu koju, küsimata luba, kas ma tahan nendega juhtunut arutada. Nad õigustavad end sõnadega, et rahvas tahab teada. Nad uurivad külaelanikelt minu elu kohta. Isegi keelusildid ei peata neid, sest rahvas ootab... Nad on minu kodus, kohas, kus ma tahan ennast turvaliselt tunda. Aga ma ei saa – nad sõidavad minu õuele, proovivad minult  infot saada, kes ebaviisakalt, kes mesijuttu ajades, kes ründavalt. Tore, kui ajakirjanik helistab ette, selgitab, miks ta tuleb, vabandab tülitamise pärast ja on valmis kokkuleppeid sõlmima. Ka mina olen siis valmis kokkuleppeid sõlmima. Ma saan aru, et inimeste teavitamine on vajalik. Aga minule on suhtlemine ajakirjanikega tekitanud psüühilise trauma. Neil pole õigust tungida minu koju, nõuda minult teavet, olla pealetükkiv ja ründav.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles