Jaan Anton, Oisu lähedal Väljaotsa külas asunud Alliku meierei meier, oli lugupeetud nii oma erialal kui ka ühiskondlikus töös. Teda autasustati korduvalt aukirjade ja diplomitega, seda kõike kvaliteetse või tootmise ja turustamise eest nii kodumaa turule kui ka välismaale. Antonil oli Türi-Allikul, sillast minnes kohe teispool Pärnu jõge, kahest kõrvuti asuvast katastriüksusest koosnev talu: Uhkme – 33 hektarit ja Nurmoja – 12 hektarit. Kuna meieri amet oli tulus, oli talu antud ühes loomadega rendile. 1939. aasta lõpul tabasid Antonit tervisehädad. Seetõttu lõpetas ta rendilepingu ja otsustas hakata ise talu pidama. Kuid 23. juunil 1940 – võidupühal – helistati Tartust Maarjamõisa haiglast abikaasa Hildale, et ta mees on surnud. Hilda asus ise koos poegade Ülo ja Kaljuga tallu. 1941. aasta juunis saabus Alliku mõisa ja mõisaparki Vene sõjaväeosa. Enne pealetungivate Saksa vägede eest pagemist jõudsid nad 11. juulil lasta õhku Türi-Alliku silla. Plahvatusest tekkinud õhusurve pressis sisse 15 meetrit eemal asunud lauda katuse. Venelased jäid positsioonidele Türi lähedale Töngi metsa äärde, sakslased aga kaevikutesse Uhkme talu õunaaeda. Lahingud ja pommitamine kestsid väikeste vaheaegadega pea kaks nädalat. Esmalt sai venelaste pommitabamuse talu saun-kuivati, millest jäi järele ainult kivihunnik. Seejärel tabas mürsk karjalauta, mis põles maha koos laudas olnud noorloomade ja sigadega. 1945. aasta 13. märtsil Hilda Anton vahistati ja saadeti Vorkuta vangilaagrisse. Tallu jäi Kalju koos haige vanaemaga, Ülo varjas end Saksa sõjaväes oldud aja tõttu uue võimu eest. Pärast Hilda Antoni äraviimist anti Uhkme majapidamine koos põllumaa, loomade, põllutööriistade ja majapidamishoonetega üle Türi aiandustehnikumile abimajandiks. Kui Alliku mõisa saabus järjekordne Vene õhutõrjeväeosa, paigutati väeosa staap Uhkme elumajja. Ülol vanaemaga lubati kasutada maja teist korrust. 1949. aasta märtsiküüditamise tulemusena algas massiline kolhooside loomine. Türi-Allikule asutati kolhoos nimega Punane Täht, mis pärast liitumist sai uueks nimeks Vanemuine ja viimaks Kirna kolhoos. Kui Vene sõjavägi lõpuks Türi-Allikult lahkus, sai Uhkme elumaja endale uued omanikud: see muudeti kolhoosikeskuseks.
Jaan Anton, Oisu lähedal Väljaotsa külas asunud Alliku meierei meier, oli lugupeetud nii oma erialal kui ka ühiskondlikus töös. Teda autasustati korduvalt aukirjade ja diplomitega, seda kõike kvaliteetse või tootmise ja turustamise eest nii kodumaa turule kui ka välismaale. Antonil oli Türi-Allikul, sillast minnes kohe teispool Pärnu jõge, kahest kõrvuti asuvast katastriüksusest koosnev talu: Uhkme – 33 hektarit ja Nurmoja – 12 hektarit. Kuna meieri amet oli tulus, oli talu antud ühes loomadega rendile. 1939. aasta lõpul tabasid Antonit tervisehädad. Seetõttu lõpetas ta rendilepingu ja otsustas hakata ise talu pidama. Kuid 23. juunil 1940 – võidupühal – helistati Tartust Maarjamõisa haiglast abikaasa Hildale, et ta mees on surnud. Hilda asus ise koos poegade Ülo ja Kaljuga tallu. 1941. aasta juunis saabus Alliku mõisa ja mõisaparki Vene sõjaväeosa. Enne pealetungivate Saksa vägede eest pagemist jõudsid nad 11. juulil lasta õhku Türi-Alliku silla. Plahvatusest tekkinud õhusurve pressis sisse 15 meetrit eemal asunud lauda katuse. Venelased jäid positsioonidele Türi lähedale Töngi metsa äärde, sakslased aga kaevikutesse Uhkme talu õunaaeda. Lahingud ja pommitamine kestsid väikeste vaheaegadega pea kaks nädalat. Esmalt sai venelaste pommitabamuse talu saun-kuivati, millest jäi järele ainult kivihunnik. Seejärel tabas mürsk karjalauta, mis põles maha koos laudas olnud noorloomade ja sigadega. 1945. aasta 13. märtsil Hilda Anton vahistati ja saadeti Vorkuta vangilaagrisse. Tallu jäi Kalju koos haige vanaemaga, Ülo varjas end Saksa sõjaväes oldud aja tõttu uue võimu eest. Pärast Hilda Antoni äraviimist anti Uhkme majapidamine koos põllumaa, loomade, põllutööriistade ja majapidamishoonetega üle Türi aiandustehnikumile abimajandiks. Kui Alliku mõisa saabus järjekordne Vene õhutõrjeväeosa, paigutati väeosa staap Uhkme elumajja. Ülol vanaemaga lubati kasutada maja teist korrust. 1949. aasta märtsiküüditamise tulemusena algas massiline kolhooside loomine. Türi-Allikule asutati kolhoos nimega Punane Täht, mis pärast liitumist sai uueks nimeks Vanemuine ja viimaks Kirna kolhoos. Kui Vene sõjavägi lõpuks Türi-Allikult lahkus, sai Uhkme elumaja endale uued omanikud: see muudeti kolhoosikeskuseks. Foto: Kaarel Aluoja erakogu
Kommentaarid
Copy