Kodutu loom võib osutuda mao kõhutäiteks

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: MTÜ PESALEIDJA

Varjupaigast või hoiukodust kodutukassi võtmine tundub ilmselt paljudele kerge ettevõtmisena. Päris nii lihtne see siiski alati pole, tuli tunnistada noorel perel, kes endale kodutut looma võtta soovisid.

Maakohas kassi pidades tuleb arvestada sellega, et isepäi kõndivat looma ühel hetkel enam pole. Parimal juhul käib kaotusega kaasas teadmine, mis juhtus ja kuidas juhtus, halvimal juhul jääb vaid lootus, teadmatus võib aga kasvada kinnis­ideeks, et ehk see albiino seal põlluservas või too seal üle tee jooksmas on teie poolteist aastat tagasi kaduma läinud kass.  

Leheveergudel anonüümseks jääda soovinud perekond leidis oma lemmiku nädala möödudes tee äärest, loom oli auto alla jäänud. «Üks naisterahvas helistas meile kuulutuse peale. Ta nägi tee ääres kassi ja tundis maas lebaja pildi järgi ära,» ütles noor perenaine. Kass maeti koduaeda maha, mõnda aega oli nukrus kallal, aga kassisõpradena leidsid noored, et suures majas peab hiirekuningas ringi liikuma. «Võtame seekord varjupaigast,» lepiti kokku. Mõeldud-tehtud! Oma suureks üllatuseks avastasid nad peagi, et varjupaigast looma võtta võib osutuda sama keeruliseks nagu lapse adopteerimine: juhendid, nõudmised, ankeet, leping.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles