Jalgrattad kui oluline osa Eesti ajaloost

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Järva Teataja vestles kolme vabatahtlikuga Järvamaalt, kelle jutust selgus, et vabatahtlikku tööd teevad nad koostegemise rõõmu, uute tutvuste, turvatunde pakkumise ja ajaloo tutvustamise pärast.

Väätsal Eestis ainukest jalgrataste ajalugu tutvustavat muuseumit pidav Valdo Praust pani oma algatusel ja rahastusel muuseumi püsti, sest tema hobikorras kogutud jalgrattaid polnud enam kuhugi panna. Enne muuseumi rajamist olid Prausti rattad ringreisil üle Eesti, kus erinevates muuseumites tema rattakogu eksponeeriti. «Ühel ilusal hetkel tekkis jalgrattamuuseumi idee, kuna oli selge, et näitusena mööda Eestit reisimisel on tähtajalised piirid. Võtsin teised huvilised juurde ja tegin mõtte teoks,» sõnas Praust.

Mehe põhitöö on aga hoopis IT ja andmeturve. Jalgrattamuuseumiga jõuab ta tegeleda tänu sellele, et on iseenda tööandja ja seab oma raha sisse toovad töötunnid põhimõtteliselt oma tahtmise järgi. Vabatahtliku tegevuseni jõudis Praust, sest arvab, et igaüks võiks tegeleda millegagi, mis talle südamelähedane on. Tema puhul on selleks jalgrattad. «On inimesi, kes peavad oma elu eesmärgiks raha, ehk siis seda, kuidas teha rohkem tööd ja saada aina rikkamaks. Mulle on raha alati olnud vaheetapp millegi saavutamiseks,» selgitas Praust. «Kui inimene tahab teha midagi raha saamata, siis ma leian, et see inimene on tasakaalus.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles