Pool sajandit inimeste aitamist

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Järva Teataja vestles kolme vabatahtlikuga Järvamaalt, kelle jutust selgus, et vabatahtlikku tööd teevad nad koostegemise rõõmu, uute tutvuste, turvatunde pakkumise ja ajaloo tutvustamise pärast.

Järva-Jaani kultuurimaja direktor Tuve Kärner on vabatahtlik pritsimees olnud juba 50 aastat. Samuti on ta 16 aastat olnud Järva-Jaani pereklubi (endise noorteklubi) eestvedaja. Kärneri ütlust mööda teeb ta vabatahtlikku tööd just koostegemise rõõmu pärast. Tuletõrjeseltsi vabatahtlikuks sattus ta tänu vanaisale, kellelt pritsimehe pisik Kärnerile üle kandus. Kärnerilt on vabatahtliku «bakter» siirdunud ka tema lastele ja lastelastele, kes on samuti Järva-Jaani tuletõrjeseltsis tegevad.

Üheks suuremaks vabatahtlikuks projektiks on Kärneri eestvedamisel tegutsev Järva-Jaani vanatehnika varjupaik. Nii tema igapäevane kui ka vabatahtlik töö haakuvad omavahel väga hästi. «Ma pole kunagi seda teed läinud ja väga ranget kriipsu vahele tõmmanud, mis on mille või mis on kelle oma,» ütles Kärner. Järva-Jaani tuletõrjeselts pakub lepingu alusel vabatahtlikku tulekustutus- ja päästeteenust, mille eest päästeamet ja vald neile toetust maksab. «Keegi, kes me sinna kuulume, 16 meest ja üks naine, palka ei saa. Kogu raha, mis meile eraldatakse, läheb investeeringutesse või ühistegevusse,» rääkis Kärner. Vabatahtlikku pritsimehetööd teeb ta ka sellepärast, et Eestis kehtiva seaduse järgi Järva-Jaanis tuletõrjet olema ei peakski, aga tuletõrjeselts, kuhu Kärner kuulub, saab pakkuda kodukandirahvale turvatunnet. «116 aastat on Järva-Jaani pritsimehed ise oma tulekahjusid kustutanud, päästeamet pole seda keelanud ja me oleme lepingu saanud,» selgitas ta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles