Joobnuna rooli ajab rumalus

Väikestes paikades on suhteliselt tavapärane, et kellegi juures võetakse napsi ja siis sõidetakse autoga koju, mis on «ainult» kahe kilomeetri kaugusel. Kui ohtlik selline suhtumine on?

Poodi või apteeki minekuks ongi maal või metsas elaval inimesel ainus võimalus sõita autoga. Kuidas eakas terviseprobleemidega inimene läheb jalgsi 8 või suisa 20 kilomeetrit? See, et eelmisel õhtul sai naabertalu meestega ära joodud hulk kanget alkoholi, on ammu ajalugu, sellele ei mõelda. Kehva enesetunde ajab ta väsimuse süüks ja poodisõit võib hommikul alata.

Teadusuuringud on tõestanud, et ebakaines olekus autot juhtides vahele jäämisele eelneb umbes 500 sarnast tegu. Inimesed on kinni stambis, et nad on ju kogu aeg nii teinud. Nad hindavad olukorda valesti ja elulised vajadused sunnivad tagant.

Eesti gümnaasiumiastmes läbi viidavatel riskivältimiskoolitustel kuuleb sageli lugusid sellest, kuidas viiekohalisse autosse «tekib» kaheksa istekohta. Poolesaja kilomeetri kaugusel olevalt peolt koju sõites juhtub igasuguseid asju. Näiteks satub rooli see, kes on kõige vähem joonud.

Sihtgrupiti võib välja tuua erinevusi. Kui metsas elaval taadil pole kedagi, kes teda korrale kutsuks, siis noored näevad sageli purjus kaaslast rooli istumas, aga ei tee midagi. Näiteks väidetakse: «Ega ma loll ole, et politseisse helistan.» Nad ei mõtle sellele, et järgmisest hommikust võib ta ise elada edasi teadmisega, et sekkumata jätmise tõttu istub sõber elu lõpuni ratastoolis või on voodihaige, keda ema hooldama peab. Igal aastal satub Eestis ratastooli mitusada inimest, valdavalt liiklusõnnetuste tagajärjel.

Mida on võimalik lapsevanemail teha selleks, et nende üldiselt tubli teismeline mõne aasta pärast säärases olukorras poleks?

Tuleks rääkida alkoholi ohtudest. Väga tihti ei oska täiskasvanud inimesedki hinnata tarbitavaid alkoholikoguseid ega alkoholi lagunemise kiirust. Kui lapsevanemal pole endal teadmisi, on neid raske ka teismelisele edastada ja seisukohti põhjendada.

Päris palju materjali alkoholi ja liiklusohutuse kohta tehtud teadusuuringutest ning teiste riikide kogemusi on aadressil https://jkoolitus.eu rubriigis Lugemist.

Millised on üldse võimalused kasvatada ümber roolijoodikuid, näiteks meest, kes sõitis kaks nädalat tagasi otsa tee ääres seisnud inimestele?

Võimalused on olemas, aga nende käivitamiseks läheb vaja ühiskondlikku suhtumist, poliitilist tahet, riiklikult reguleeritud tehnilisi vahendeid ja väga head erialast teadmist. Sekkumised, mida rakendasime Lõuna-Eestis joobes juhtimiselt tabatutele, annavad väga hea tulemuse siis, kui inimene satub protsessi võimalikult varases staadiumis. Oluline on sekkuda kohe, ka väikese promillimääraga roolist tabatu puhul. Siis on suurem võimalus, et inimene saab abi. Mida hilisemaks jääb sekkumine, seda väiksemaks muutub võimalus selliste meetoditega inimestele tuge pakkuda.

Alkoholisõltlased on skaala teises äärmuses ja neile sellisest tegevusest abi pole. Nad ei tunnista endale probleemi ega usu ka teisi, et neil on abi vaja. Nendega tuleb oluliselt konkreetsemalt käituda.

Vaja läheb õiguslikel alustel kliinilist sekkumist. Seda näitavad ka rahvusvaheliste uuringute tulemused. Eestis oleks vaja valdkondadeülest lähenemist, mis aitaks inimese õigele rajale tagasi tuua. Austria, Saksamaa ja Hollandi näitel võin öelda, et alkoholi sundravi võib kesta kuni paar aastat. Tänavaliiklusest oleks probleemne juht sel ajal kõrvaldatud. Liiklusse naasimiseks tuleb läbida veel mitu etappi.

Kuidas valiti välja need, kes said osaleda Lõuna-Eestis läbi viidud pilootprojektis, kus joobetunnustega juhid koolitusele saadeti?

Politsei- ja piirivalveamet ning mittetulundusühing Eesti Liikluskäitumise Arenduskeskus viisid 2014. aasta juulist 2015. aasta juulini läbi koolituse 300 juhile, kes olid politseile vahele jäänud 0,5–1,5promillise alkoholijoobega. Suurema joobe korral (alates 1,5 promilli) tegeleb juhiga edasi justiitsministeerium, sest see on kriminaalkorras karistatav.

Kes need on, kes purjuspäi rooli istuvad? Vanad mehed või noored uljaspead?

Alkoholi tarbivad väga erinevatesse vanuse- ja sotsiaalsetesse gruppidesse kuuluvad inimesed. Üsna vähe on ju neid, kes üldse alkoholi ei tarbi. Mitme uuringu põhjal võib öelda, et alkoholi hakatakse tarbima umbes 13. eluaastal või varemgi.

Näiteks koolitusele sattunute seas oli inimesi verinoortest eakateni, ülikooli professoreid, arste, kutselisi juhte, töötuid, õpilasi – läbilõige ühiskonnast.

Millega inimesed oma joobeseisundis juhtimist selgitasid?

Põhjusi oli väga erinevaid. Peretüli, mille järel rooli istuti. Soov parkida öösel suvalisse kohta jäetud auto õigesti, mis tähendas auto liigutamist viie meetri võrra. Oli ka pikalt reisilt tulnuid või töövahetuse lõppemise järel teise Eesti otsa sõitmisi, hommikuse kalalkäigu järgseid ühiseid napsitamisi, mis õhtul poodi lastelastele maasikaid ostma minnes oli ununenud. Sellest, mis asjaoludel keegi vahele on jäänud, võiks paksu raamatu kirjutada.

Mida nad pärast kursust arvasid?

Kursuse läbinute seas oli ka neid, kes jäid kindlaks, et nende organismis laguneb alkohol kiiresti ning anatoomia, füsioloogia ja bioloogia toimivad teisiti kui teaduslikult on selgitatud. Samas oli nende tarbitav alkoholikogus märkimisväärselt suur, millest võis aimata alkoholiprobleemi olemasolu.

Suurem osa leidis siiski endale kasulikke oskusi edaspidiseks. Tuli kättpidi tänama. Oli ka neid, kes avaldasid soovi uuesti kokku saada, et korrata õpitut ja suhelda hea seltskonnaga.

Mida te tegite nende inimestega? Tooge mõni näide metoodikast.

Metoodika on sarnane sellega, mida alates 2011. aastast kasutatakse esmase juhiloa omanikele, kes on juhtimisõigusest ilma jäänud.

Kõikide osalejatega sõlmitakse konfidentsiaalsusleping, mistõttu konkreetseid näiteid, mis juhtus, tuua ei saa. Nende inimestega kohtusid liikluspsühholoogid, kes erinevate meetodite abil avasid igaühe individuaalse probleemi. Koos analüüsiti olukordi ja käitumist ja otsiti lahendusi. Tegevus on erialaselt spetsiifiline. Kõik osalejad saavad selleks ka töövihiku, millega tehakse iseseisvat tööd, ka kodus. Inimesed pidid end ise jälgima ja õppima oma tegevusi kontrollima. Osalejad õppisid leidma üles sõlmkohti, kus nende käitumises hakkavad tekkima vead. Enesekontrolli treeniti lisaks kodustele ülesannetele ka kohtumiste jooksul. Kõik, mida kursuste käigus tehti, oli väga reaalne ja konkreetne. Tihtilugu oli see osalejatele üsna raske.

Millised on projekti tulemused?

Lõplik raport on valmimisel, aga projekti tulemused vastavad täiesti ootustele ja sarnanevad mujal Euroopas saadud tulemustega. Aasta jooksul on 300st liikluspsühholoogilisel koolitusel osalejast 11 tabatud taas joobes olekus autoroolist.

Nn kontrollgrupist ehk neist, kes tabati samal ajal, kuid kes ei saanud liikluspsühholoogilist koolitust, on uuesti vahele jäänud 25 isikut 30 korral. Ka kontrollgruppi suurusjärk oli sama. Mõlema grupi keskmine vanus oli 42 aastat.

Milliseid müüte teil koolitustel ümber lükata tuleb?

Toon klassikalise näite. Võtame pool liitrit kerget alkoholi – viieprotsendilise alkoholisisaldusega õlle või siidri. Meesterahvas peab arvestama, et selline kogus alkoholi laguneb organismis kolm tundi. Üle 60aastastel tuleb tund lisaks arvestada. Naisterahvastel on see aeg pikem.

Seda ei usuta! Eriti suuremat kasvu mehed ja kutselised juhid toovad veidraid näiteid puhumistest. Jutt alkomeetritest teeb aga lihtsalt kurvaks, sest ka projekti sattus neid, kes olid pärast alkoholi tarbimist ja enne rooli istumist puhunud alkomeetri näiduks nulli. Tegelikult oli neil organismis veel alkoholi, mida tuvastas politseikontroll.

Kes pole joobes juhtimisega politseile vahele jäänud, ei usu paljusid teaduslikke tõdesid. Neil olevat hoopis teistmoodi. Näiteks see, kes armastab õhtuti õlut juua, ei tohiks tihtilugu järgmisel hommikul rooli istuda.

Pildi lööb tavaliselt klaariks hetk, kui joobes juhtimisega vahele jäädakse või keegi vigaseks sõidetakse. Kuid siis on liiga hilja...