Noored õpetajad kummutavad müüte

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: MEELIS MEILBAUM/ VIRUMAA TEATAJA

Kui aeg on sealmaal, et ülikool läbi ja diplom taskus, ei sulge mitte kõik enda selja taga kooliust, mõned lähevad sinna hoopis tagasi. Õpetama. Kirumist on palju, amet olevat samuti raske, kuid minejad on esimese hooga õhinas. Mis saab siis, kui aasta-paar möödas? Kas õhinat jagub ja agarus pole teinud ogaraks? Millised olid ootused, mis on osutunud müüdiks, arutlevad esimese tööaasta järel eesti keele ja kirjanduse õpetaja Sandra Oksaar (25) Laupa põhikoolist ja kunstiõpetaja Elis Mets (25) Türi põhikoolist.

Kas mäletad esimest päeva, mil pidid klassi ees seisma? Kirjelda seda.

Sandra: Mäletan selgesti. Ma ei pidanud alguses klassijuhataja olema, sain aga viienda klassi endale. Esimesel septembril pidime enne ühist pildistamist kokku saama, nimed olid alguses segamini, kõik oli ju uus. Ma ei suutnud mitte kedagi eristada ega teadnud, kuhu minema pean. Täielik kaos. Siis äkki üks minu õpilane lehvitas mulle, et ma pildistamiseks nende juurde läheksin. Milline kergendus! Väga armas oli.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles