Arvamusfestivalil saab osaleda haruldases lavastuses

Järva Teataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Tiit Reinberg / Järva Teataja

Kahe päeva jooksul saavad Arvamusfestivalile tulnud võimaluse osaleda Labürintteatriühendus G9 etenduses „Ajaproov”, kus hägustuvad piirid lavastatu ja tegeliku ning etendajate ja publiku vahel. Etendustele on piiratud arv pileteid, mis on tänasest müügis Piletilevis.

Vaid mõnekümnel festivalikülastajal on võimalik osaks saada haruldasest eriotstarbel valminud rännaklavastusest, mis viib huvilised väikeste gruppidena Vallimäele seiklema, annab teada Arvamusfestival. Teekonna vältel loovad Labürintteatriühenduse G9 tegijad osalistele elulisi stseene, mille lahendamises saavad osalised kaasa mängida, muutudes seeläbi justkui ise näitlejateks.

„Tegelikult ei saagi öelda, et tegu on näitlejatega, sest improvisatsiooni roll on rännakus väga suur. Loome konteksti, mis võimaldab osalistel tajuda tuttavaid olukordi ja keskkonda, milles hetkel viibitakse, kuid seda harjumuspärasest erinevalt,“ selgitas lavastuse üks autoreid ja osalisi Keili Retter.

Osalemiseks ei ole Retteri sõnul vaja varem sügavamõttelisi etüüde ja teatraalseid poose läbi harjutada, erilisi oskusi Labürintteater G9 tegijad eksperimentnäitlejatelt kindlasti ei oota. „Mingil määral pead ju ka elus olema valmis reageerima erinevatele olukordadele,“ sõnas Retter.

Retter meenutas varasematest sarnastest etendustest, et tihti on kujunenud rollid ja improviseeritud olukorrad reaalsusele niivõrd sarnased, et osalised ei saagi aru, milline stseen on lavastatud ja milline mitte. Etendust linnaruumis läbi viies on juhtunud ka seda, et elamuse osaliseks saavad needki, kes näiteks poodi minnes ootamatult teatripublikuks satuvad.

Arvamusfestivali kultuuriprogrammi kuraatori Ott Karulini sõnul peitub omaette võlu selles, et „Ajaproovi“ osalised on näitlejatega võrdsel positsioonil ning võtavad sellega endale ka killukese loo jutustamise vastutusest. „Võiks öelda et see on tagasiminek sinna, kust teater kunagi algas: ühiste rituaalsete tegevuste juurde. Labürintteatri ettevõtmine ei olegi niivõrd erinev lõkke ümber lugude jutustamisest,“ arvas Karulin.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles