Pagulaste vastuvõtt on inimõiguse küsimus

Merle Must

Türilt pärit Hollandis elav eestlane

Kas keegi teie sugulastest või tuttavatest läks Teise maailmasõja ajal Eestist pagulasena Rootsi, Ameerikasse või Kanadasse?

Suure tõenäosusega on paljude vastus jaatav, sest sõja lõpuks oli maarjamaalt põgenenud 75 000 kuni 80 000 eestlast. Põhjuseks selge kartus enda ja pere elu ning tervise pärast.

Tollal oli Eestis sõda, praegu õnneks mitte. Kahjuks pole olukord nii roosiline paljudes riikides, kus valitsevad rahutused, looduskatastroofid või elu ohtu seadvad diktaatorrežiimid.

ÜRO andmetel oli eelmise aasta lõpuks sunnitud oma kodust lahkuma ligi 60 miljonit inimest.

Pagulastest rääkides on oluline mõista, et tegu on inimestega, kes on sunnitud oma kodumaalt lahkuma. See pole nende valik, nad ei koli lõbu või oma soovi pärast, vaid et nende elu on tõsises ohus.

Eelkõige on nad inimesed täpselt nagu meie – ja see on miski, mis minu arvates Eesti ühiskonnas kõlavas diskussioonis tihti märkamata jääb.

Elan Hollandis, ühes Euroopa multikultuurseimas ja sisserändega lähedalt tuttavas riigis, kus 80 protsenti rahvastikust on etnilised hollandlased, kuid nende kõrval moodustavad olulise osa teised Euroopa rahvused, indoneeslased, türklased, surinaamlased ja marokolased.

Praegu elab Hollandis erinevate arvutuskäikude järgi 74 000 kuni 250 000 pagulast. Need inimesed on pärit näiteks Somaaliast, Eritreast, Afganistanist, Iraagist, Süüriast, või Armeeniast ja Hiinast.

Pagulased on Hollandis normaalne osa ühiskonnast. Kuigi ka siin on see meedias põletav teema ja jälgitakse usinalt, mida EL täpselt tuleviku suhtes otsustab, siis üldiselt on suhtumine vähemalt salliv ja aktsepteeriv.

Holland võtab pagulasi vastu kindla reeglistiku järgi. Näiteks ei ole oodatud kriminaalkorras karistatud inimesed. Ametnikud selgitavad intervjuude käigus välja, kas võimalikud elanikud suudavad Hollandi ühiskonnas kohaneda või mitte. See on põhjalik toiming.

Enne Hollandisse saabumist võimaldab Hollandi pagulastega tegelev organisatsioon COA neile kolm kultuuri tutvustavat kursust, mille käigus algab ka keeleõpe.

Hollandisse tulnud saavad viieaastase elamisloa, mille aegumise järel on neil õigus taotleda alalist elamisluba, kui olukord koduriigis pole paranenud.

Selleks et pikemaks ajaks Hollandisse jääda, on pagulastel vaja läbida integratsioonieksam, mille tegija tõestab oma keeleoskust ja arusaamist ühiskonnaelust.

Samuti on alalise elamisloa omamise ja viieaastase Hollandis elamise järel võimalik taotleda Hollandi kodakondsust. Sama võimalus on kõigil teistel immigrantidel.

Hollandi pagulastel on õigus töötada kohe pärast riiki saabumist, kuid tegelikus elus osutub see keeruliseks, sest enamasti ei oska nad hollandi keelt.

2010. aasta lõpu statistika järgi on töö 36 protsendil pagulastest ehk inimestest, kes veel pole läbinud kodanikuks saamise toiminguid. Palju rohkem neist aga soovib tööd leida.

Kuni see õnnestub, on pagulastel õigus saada sotsiaalabiraha – täpselt samuti kui Hollandi kodanikel.

Ühiskonnas kohanemiseks tagavad kohalikud omavalitsused neile ühiskonna- ja keelekursused, mille järel saavad pagulased jätkata kutset õpetavate kursuste või kutse- või kõrgharidusega.

Pagulased peavad nende kursuste eest maksma, milleks on neil võimalik võtta laenu, mille nad peavad tagasi maksma ainult siis, kui nad kursusi ei läbi.

Olen oma igapäevaelus pagulastega üsna tihedalt kokku puutunud, sest meil on ühine soov saada selgeks hollandi keel.

Kui minu esimese keelekursuse seltskond koosnes peamiselt teistest tudengitest, siis järgmised olid juba mitmekesisemad ning viimasel kursusel, mille läbides peaks olema hollandi keel selge tasemel, et õppida ülikoolis hollandi keeles, olid pagulased juba enamikus ning araabia keel enamiku emakeel.

Pagulased, keda olen kohanud keelekursustel ja keelekohvikus, kuhu kogunevad hollandi keelt harjutada soovivad välismaalased, on olnud enamjaolt motiveeritud ning vastuvõtlikud kõigele uuele.

Nad on rõõmsad, et neil on võimalus siin elada, ja nad teevad omalt poolt kõik, et see jätkuks.

Nende saatusest kuulmine on mindki pannud järele mõtlema, kui palju meil ikkagi vedanud on. Eestlasena on mul alati võimalus minna tagasi sinna, kust ma pärit olen – Eesti on turvaline, saaksin lihtsalt tööd, palgad on elamisväärsed ning eelkõige ei takista mind tagasimineku puhul miski.

Minu Eritreast pärit sõbranna tunnistas ühe kohvikus istumise käigus, et kuigi igatseb kodumaad meeletult, pole tal tagasiminekulootust: ilmselt ootaks teda seal äramineku pärast vangistus.

Ühine on aga see, et nii mind kui ka mu sõbrannat ootavad kodumaal armastav pere ja sõbrad, kellest mind lahutab vaid paaritunnine lennureis, aga teda võib-olla igavik.

Pagulased on palju läbi elanud, seda enam peaksime olema mõistvad ja tervitavad. Sõdade, küüditamise ja niivõrd paljude välisvallutajate käes kannatanud eestlased peaksid ometi teiste kannatusi mõistma.

Uues paigas elu alustada pole lihtne. Kaks Afganistanist pärit meest, keda keeleõpingute käigus tundma õppisin, olid koduriigis koolitatud ja töötavad arstid. Hollandis tuleb neil praktiseerimise nimel läbida lõpmatuna tunduv bürokraatia ja korrata residentuuri.

Kahtlemata pole olukord laitmatu ja roosiline ning ka Hollandil ja teistel pagulasi vastu võtvatel riikidel esineb probleeme, kuid sama võib öelda kohalike kohta.

Ka eestlaste hulgas leidub inimesi, kes ei soovi tööd teha, kes satuvad sõltuvuse või krimiprobleemide küüsi. Selliste murede ennetuse huvides on mõeldud põhjalik vastuvõtutoiming.

Hollandi kogemus on näidanud, et pagulastel on kohalikest elanikest keskmiselt rohkem tervisehädasid. Nendest vabanemiseks võimaldab kohalik omavalitsus neile tervisekindlustuse, mille eest peavad Hollandi elanikud üldiselt ise maksma.

Pagulaskeskustes elamise järel peab inimestel olema võimalus kolida kohalike omavalitsuse pakutavatesse sotsiaaleluruumidesse. Nende nappus tundub olevat Hollandi suurim pagulaste vastuvõtuga seotud mure. Seega kuulub paljude pagulaste igapäevaellu sobiva elupinna ootamine.

Hollandi ühiskonnas on välismaalased normaalsus, mitte erand. Mina pole eestlasena kordagi pidanud oma rahvuse pärast piinlikkust tundma ega kogenud halvakspanu või tõrjumist.

Oma osa on muidugi sellel, et võin tunduda välimuselt hollandlasena. Siiski on vähemalt minu kogemuse järgi hollandlased aru saanud, et välismaalased on lõppude lõpuks riigile pigem kasulikud ning halvakspanuavaldustesse, mida näiteks esitab paremradikalistlik partei PVV, tuleb suhtuda kriitiliselt.

See toob mind tagasi Eesti olukorra juurde. Heitnud pilgu Eesti meediale või laiemalt internetis leiduvatele pagulaste vastu võitlemise gruppidele, hakkas mul kurb.

Juba kogu teema on sildistatud kui «pagulasprobleem», mis kannab endas lingvistiliselt negatiivset suhtumist.

Tegu on «teema» või «väljakutsega», usun. Veel enam on mul kahju lugeda selgelt rassistlikke ja tõrjuvaid arvamusi, mida selgelt kannustab hirm võõra ja tundmatu ees. See pole see Eesti, kus elada tahaksin.

Senini on MTÜ Eesti Pagulasabi järgi alates 1997. aastast Eestile esitatud 550 varjupaigataotlust. Sellest niigi väikesest hulgast – ainuüksi 2013. aastal esitati Soomele üle 3000 taotluse – on Eesti vastu võtnud veidi üle saja inimese. Nii on ka näha, et mingit pagulaste tulva Eestisse niikuinii oodata pole – selleks on siinne ilm liialt külm, sotsiaalsfäär liialt vaene ja ühiskond liialt endassetõmbunud.

Siiski oleks näiteks Ukrainast või Venemaalt pärit pagulastel juba praegu Eestis küllaltki hea elada, kui ainult neile see võimalus anda. Ei tasu peljata ka inimesi, kes pole pärit meie kultuuriruumist. Välismaal elamise ja reisimise jooksul olen kohanud inimesi paljudest riikidest ja kultuuridest, seega pean oluliseks erinevuste mõistmist ja omaksvõttu. Hirm tuleks asendada uudishimuga.

Kui enamasti on Eestis avalikus diskussioonis kuulda vaid pagulastega kaasnevatest ohtudest, siis usun, et Eestil oleks sellest palju võita.

Esiteks, pagulaste vastuvõtmisega annaks Eesti oma panuse maailma ning väga selgelt paljude inimeste elu paremaks muutmisse, seistes sellega inimõiguste eest.

Pagulaste tervitamisel on ka muid plusse. Üheks neist on kahtlemata Eesti kahaneva elanikkonna suurenemine. Selle kõrval pean oluliseks sedagi, et eestlased harjuksid endast erinevate inimestega. Iga inimene on justkui aken teistsugusesse maailma. See maailm hõlmab endas näiteks kultuurisündmusi, aga ka võib-olla banaalsena tunduvat, kuid ometi tähtsat toidukultuuri.

Hollandis on mul iga päev võimalik külastada Türgi söögikohti, Araabia maade toite pakkuvaid restorane, nautida Aasia toitu. See võiks olla nii ka Eestis. Eestlastel pole vaja karta, et muidu neile kuluv raha läheks pagulaste kulude katteks. Pagulasabi kodulehe järgi tuleks raha ELi fondidest.

Pagulaste vastuvõtt peaks olema meie kõigi südameasi. Me kõik oleme vastutavad nende 20 miljoni pagulase elu eest. Tegu on inimõigusküsimusega.

MTÜ Eesti Pagulasabi juhatuse liige Kristiina Kallas kirjutas mõne päeva eest Postimehes, et kui Eesti võtaks vastu ELi pakutud proportsionaalse hulga pagulasi, 1064 inimest, siis oleks Eestis 10 000 elaniku kohta üheksa pagulast.

Ta väidab, et proportsionaalselt on tegu väga väikse hulgaga. Nii elaks Türi vallas üheksa pagulast, kelle eest suudaks ehk omavalitsus ka hoolitseda, kui selleks vaid t soovi ja ettevalmistust oleks.

Riikidel on aeg käsi südamele panna ja järele mõelda, mida teha, et pakkuda pagulastele inimväärset elu. See on meie kõigi inimõigus. Ka põhjused pagulaste vastuvõtmiseks on olulised.

Eesti ei tohiks jaatavat otsust langetada vaid seepärast, et ELile meele järele olla. Keskenduda tuleks just sellele, et vastuvõtuga on võimalik pagulaste elu parandada, aga selleks tuleb Eestil ka hulk tööd ära teha.