Eesti sõdurid Liibanonis: pinged on üleval

Liibanon pole Eesti kaitseväele võõras maa. Eesti jalaväelased teenisid aastatel 1996-1997 Süüriaga piirnevatel aladel koos norralastega.

Üldse on kaitsevägi selles Lähis-Ida piirkonnas kohal olnud 19 aastat. Rahuvalvemissiooni võtsid üle ÜRO eestlastest vaatlejad, kes ka praegu vaatlusmissioonil UNTSO Süüria ja Iisraeliga piirnevatel aladel oma ülesandeid täidavad, mis teeb Liibanonist kaitseväele pikima ajalooga missioonipiirkonna.

Teenistus kulgeb koos soomlastega

Eesti jalaväerühm kuulub praegu Soome kontingendi koosseisu, mis on osa 500mehelisest Soome-Iiri pataljonist. Koos staabiohvitseridega teenib praegu Liibanonis ligi 40 Eesti kaitseväelast.

«Eesti sõdur on hea sõdur, kogemus näitab, et oleme kohanemisvõimelised ja paindlikud ning saame hakkama nii raskete sõjaliste operatsioonide kui ka rahuvalve tüüpi missioonidega, mis nõuavad sõdurilt pigem diplomaadioskusi,» ütleb Eesti kontingendi ülem kapten Mario Lementa.

Lementa lisab, et sõdurid on oma vastutusalaga tuttavad ja intensiivne kohanemisaeg, kus paralleelselt teenistusülesannetega tuli läbida ka peamiselt vastutusalaga seotud väljaõpet, sai jalaväerühmal eelmise nädalaga ümber.

ÜRO rahuvalvemissiooni UNIFIL põhiülesanne on jälgida Iisraeli-Liibanoni eraldavat sinist joont. Iisraeli ja Liibanoni eraldav joon märgib Iisraeli relvajõudude tagasitõmbumist Liibanonilt vallutatud aladelt, milles kaks poolt leppisid kokku ÜRO kaasabil 2000. aastal.

Vaatamata sellele, et olukord sinisel joonel on üldiselt rahulik, on läbi aastate esinenud siiski  intsidente. Rahuvalveüksuste ülesanne on sellistel puhkudel hoida ära olukorra laienemist.

Liibanon on Lähis-Ida lakmuspaber, kus kohtuvad mitme osapoole huvid. Selleks et olukord ootamatult ei laieneks, teevad ÜRO, sealhulgas Eesti üksused, oma vastutusalas nii öösel kui ka päeval läbi jalgsi- ja mehhaniseeritud patrulle, mehitavad vaatlusposte ning täidavad muid rahuvalvealaseid ülesandeid.

«Võtmesõnad on siin Liibanonis olukorrateadlikkus ja valvsus ehk kuidas me kohalikega läbi saame ja kuidas suudame kogutavat infot rahu tagamiseks ära kasutada,» selgitab kapten Lementa. «Seetõttu on olulised iga sõduri tähelepanekud patrullis. Nende põhjal teeme järeldused, saame kokku ülevaate olukorrast ning suudame võimalikke ohte ennetada.»

Eestlased loovad kohalikes turvatunnet

Patrullis käiakse ka koos Liibanoni armeega. «Eesmärk on näidata kohalikule elanikkonnale nii Liibanoni armee kui ka ÜRO kohalolekut, aga ka hinnata Liibanoni armee võimekust ja koostöövalmidust,» selgitab jaoülem nooremveebli auastmes Sander (perenimi on toimetusele teada). «Ühispatrullidele on antud ka muud spetsiifilised ülesanded, nagu masinate läbiotsimine ja alade kontroll, mis ilma Liibanoni sõdurite kohalolekuta oleks keelatud või raskendatud.»

Kapten Lementa märgib, et olukord Lõuna-Liibanonis on rahulik, ent pinged erinevate osapoolte vahel on endiselt olemas, seetõttu on ka rahuvalvajate kohalolu vajalik. «See ei ole küll võrreldav, aga kui üritada tuua paralleele Eestiga, siis mõnikord piisab ka sõjaväelaste või liitlaste kohalolust, et luua kohalikes suurem turvatunne,» lausub ta.

Rahuvalvajate baasis on olemas saunad, pood, söögikohad, WiFi internet, jõusaal, võimalus helistada koju ning mitte vähem tähtsana söökla, kus saab kolm korda päevas sooja toitu. «Afganistanis viibisime enamjaolt väiksemates baaslaagrites, kus oli olemas küll kõik vajalik, kuid väga palju oli enda teha. Näiteks ehitati ise käepärastest vahenditest kas jõusaal või kööginurk. Siin on aga kõik olemas,» ütleb nooremveebel Sander.

Järva Teataja küsimustele tuginedes koostas loo kaitseväe teabeohvitser Liibanonis, ÜRO rahuvalvemissiooni UNIFIL leitnant Roland Murof.

Kommentaar

Raimo Merilo

nooremveebel, KL Järva maleva nooreminstruktor, Afganistani veteran

Kui mulle oleks avanenud võimalus Liibanoni missioonile minna, oleks vastus olnud suure tõenäosusega positiivne.

Mind kannustab saadav kogemus, mida hiljem instruktorina edasi anda. See on ju minu töö, võtan missioonil käimist kui täiendõpet.

On hea, et eestlased on missioonipiirkonnast sõltumata olnud alati need, kellega teise riigi üksused tahavad koos «põllule» minna.

Oleme põhjamaiselt kaalutlevad, drillid on hästi omandatud ehk Scoutspataljon on isikute väljaõppel teinud head tööd. Iga välja läinud missioon on andnud omamoodi sisendi järgmisele missioonile ehk kõik kogetu pannakse uutesse väljaõpetesse.

Eesti peaks kindlasti välismissioonidesse panustama. Inimeste arv polegi tähtis, tähtis on kvaliteet, olgu selleks kas viis tasemel instruktorit mõnes väljaõppekeskuses või kolm kaitseväelast rahvusvahelises staabis.

Me peame riigina olema pildil, valmis olema liitlastele väärilised partnerid. Missioonidesse panustamine näitab, et me ei istu siin, käed röötsakil, ega oota ainult, mil meid aidatakse. Sulle-mulle-põhimõtte tagajärg on ka ameeriklaste ja nende tehnika siinviibimine.

Kohalikud mäletavad pantvangistamist

Eesti jalaväerühma ülem nooremleitnant Janari Jaanso (pildil) ütleb, et suur teene kohalike positiivses suhtumises eestlastesse on kahtlemata Soome rahuvalvajate varasemal tegevusel. «Soomlane kui oma loomuselt rahulik on kohaliku kogukonna silmis austatud. Et ka eestlane on üldiselt tuntud oma rahulikkuse ja pigem vaoshoitusega ning meie traditsioonid, käitumine ja keelgi on põhjanaabritega sarnased, siis sulandumine Soome-Iiri pataljoni pole rühmale probleeme valmistanud,» selgitab ta.

Nii mõnigi kohalik on Jaanso ütlust mööda Eestist kuulnud. Inimestel on meeles paari aasta tagune ratturite pantvangi võtmine Põhja-Liibanonis.

Ühe kristliku küla omavalitsuse esindaja on oma Riia meditsiiniülikooli õpingute ajal lausa Eestit külastanud.

Jaansoo lisab, et Afganistani veteranidele on kogemused kasuks tulnud: ülejäänud pataljoni allüksused vaatavad Eesti rühmale vähemalt mõne koha pealt kergelt alt üles ja peavad eeskujuks, kelle käest erialast, näiteks pioneerialast, või taktikalist nõu küsida.