Last kasvatab suhtlus, mitte karistus

Järvamaa Rajaleidja keskuse sotsiaalpedagoog Heidi Antons ütleb, et laste kasvatamisega seotud probleemid pole ristsõnad, millesse õigeid vastuseid kirjutades saad lõpliku lahenduse.

Vanemad peavad olema varustatud suure hulga kannatlikkuse ja loovusega, samuti on üliolulised teadmised laste arengust. «Lapsed on nagu väikesed teadlased, kes pidevalt püstitavad hüpoteese ja tahavad neid kontrollida,» sõnab ta.

Eksimused seejuures on paratamatud. Ei saa ju karistada neid selle eest, et nad õpivad maailma tundma. Ka siis, kui laps katab kalli teleri jahuga, sest ta igatseb lund, või uputab uue nutitelefoni, sest ta ei leidnud parasjagu vanniparti, mida ujutada – lapse käitumise taga on alati mingi vajadus.

Miksi asemel kuidas

Selliste olukordade lahendamisel soovitab Antons küsida, mitte miks, vaid kuidas kõik nii läks. «Miks on ründav küsimus, lisaks ei oska lapsed oma käitumise põhjuseid selgitada. Küsige, kuidas see juhtus, ja te võite saada väga põhjaliku selgituse, sõltuvalt lapse vanusest muidugi,» põhjendab ta.

Laps saab oma käitumist muuta siis, kui ta eksimusest aru saab, aga mõista saab ta seda alles siis, kui mõni täiskasvanu on teda mõistnud.

Probleem on alati jäämäe tipp, seal all on palju mõjutajaid, sealhulgas isiksuslikud erinevused, last ümbritsev keskkond, vanemate kogemused ja palju muudki.

Antons rõhutab, et nagu iga laps, käitub ka iga vanem igal ajahetkel nii hästi, kui ta oskab. «Ilmselt kõik ütleme aeg-ajalt asju, mida me ei mõtle, aga üldine õhkkond peab olema meeldiv ja lapsele turvaline, laps vajab head kontakti vanematega,» selgitab ta.

Kõige olulisemaks peabki Antons seda, et lapsed ei tunneks ema või isa ees hirmu. Ta peab tundma, et teda armastatakse tingimusteta. «Vanem vastutab suhte kvaliteedi eest sada protsenti,» ütleb ta.

Antons lisab fakti teadusuuringust, mille alusel saab aastase lapse ja tema ema vahelise sideme tugevuse järgi ennustada, kui hästi saab ta 21aastaselt hakkama oma emotsioonidega ja lahendab konflikte.

Siinkohal tuletab Heidi Antons meelde, et laps õpib tasapisi ning õppetunni omandamiseks peab ta olema korduvalt samas olukorras. «Ühest korrast rääkimisest pole mingit kasu,» sõnab ta.

Oluline on selgeks mõelda lühiajalised ja pikaajalised eesmärgid lapse kasvatamisel. «Lühiajaliselt võime ju ükskõik mis vahenditega tahtmise saavutada, aga küsimus on selles, mida see talle pikaajaliselt õpetab,» lausub Antons.

Kui kannatus kipub katkema ja viha tõttu silmeesine must on, tuleks täiskasvanul võtta aega rahuneda. Lapsega suhelda tasub siis, kui vanem on suutnud tunded jälle mõistuse kontrolli alla saada. «Ühtki suhtesuppi ei sööda tulisena, enne tuleb maha jahtuda,» lisab Antons.

Antons täpsustab, et see ei tähenda tunnete allasurumist, sest kui inimesed emotsioone muudkui alla suruvad, plahvatavad nad ühel hetkel. Lisaks on allasurumisest tekkiv pinge nakkav, meie lähedased korjavad selle üles ja ärrituvad samuti.

Jahtumiseks on igaühel oma viis: kel üksiolek, kel olukorra ümberhindamine, kel kümneni lugemine, kel muusika kuulamine.

Esiteks on sel moel võimalik vältida karjumist, ähvardusi ja mõtlematult öeldud solvanguid. Teiseks ei ole inimene – ei suur ega väike – võimeline vihasena ei kuulama, keskenduma ega mõistlikke lahendusi välja pakkuma. Kolmandaks õpib laps niimoodi ka viha juhtima.

Antons on veendunud, et praegune perevägivalla statistika peegeldab otseselt kunagisi kasvatusmeetodeid ja nende «tõhusust». «Last füüsiliselt karistades kasvatame vägivaldseid täiskasvanuid,» märgib ta.

Ka Heidi Antons on kuulnud, kuidas vanemad oma kunagisi naha peale saamisi või muid karistusviise õigustavad. Füüsilise karistuse all kasvanud täiskasvanu ei teagi ju, milline võinuks lapsepõlv, noorukiaeg ja täiskasvanu elu olla, kui kasvuaeg möödunuks vitsata.

Karistuse asemel õppetund

Võimalust teada saada on, selleks tuleb anda lastele lapsepõlv, kus karistus puudub sootuks.

Oot-oot, võib ju küsida, kuidas õpivad lapsed mõistma tegude tagajärgi, kui nad ei koge iial seda, et nende halva käitumise järel juhtub midagi halba.

Psühholoog dr Laura Markham kirjutab portaalis ahaparenting.com, et lapsevanema ülesanne on õpetada lapsi nii, et nad tahaksid käituda õigesti, mitte süstida lastesse hirmu karistuse ees valesti käitumise korral.

Tema selgitusel tähendab karistus lapse millestki füüsiliselt või vaimselt ilmajätmist eesmärgiga panna ta käituma tulevikus soovitud moel karistust vältides.

Markhami hinnangul on karistus ja tagajärg kaks erinevat asja: esimese puhul on tegemist vanemliku sekkumise, teise puhul asjade loomuliku käiguga. «Kui laps käitub halvasti ja me saadame ta oma tuppa, anname talle laksu või jätame ilma teleri-arvuti kasutamise võimalusest, on tegemist karistusega. Kui laps jätab toidu söömata, on tagajärjeks näljatunne. Tagajärg on ka see, kui laps lööb teisi ja teised temaga seetõttu mängida ei taha.»

Kuigi karistada saanud lapsed püüavad edaspidi halba käitumist lihtsalt vanemate eest varjata, tundub vanematele, et karistus toimib. Kui vanem ei näe, käituvad nad ikkagi valesti.

Seega soodustab karistamine valetamist ja vähendab vastutustunnet, lapsed on kartlikumad, vihasemad ja suudavad oma emotsioone halvemini kontrollida.

Nende enesehinnang on madalam, samuti empaatiavõime ja arusaamad eetikast. Pigem on nad mures võimu ja jõu pärast, omandavad hästi nii ohvri kui ka väljapressija rolli, lahendavad ka ise probleeme jõuga ning vanemate mõju nende laste kasvamisele on väiksem.

Täiskasvanuna närib neid aga süütunne ja häbi, mida nad millegagi seostada ei oska. Nii teevad nad ka täiskasvanuna teistele haiget, selle asemel et oma tundeid ohjata.

Pereportaal sinamina.ee kirjutab, et oskamatus midagi muud lapsega peale hakata on üks väga levinud põhjus, miks valitakse karistuste tee.

Lapsed suudavad ju viia vanemad seisundisse, kus tahaks peaga vastu seina joosta, sest igasugune jutt mõjub nagu hane selga vesi. Ja isegi siis, kui rahu tundub säilitada võimatu, pole vanemal autoriteedi säilitamise huvides mõttekas ähvardada karistusega, mis ei lähe täitmisele.

Psühholoog Markhami meelest pole võimalik panna teist inimest tegema midagi, mida meie tahame, aga vanemana on võimalik õpetada last nii, et ta tahab sõna kuulata ning head kombed muutuvad tema iseloomu osaks. «Kui lapsed teevad sinu tahtmist, sest nad kardavad sind, siis kuidas erineb see väljapressimisest?» küsib ta ja lisab: «Kui sina karjud, karjuvad ka nemad. Kui kasutad jõudu, teevad seda ka nemad.»

Hoopis teisiti on asjad siis, kui lapsed õpivad tagajärgedega toime tulema. Heidi Antons ütleb, et tagajärgede ehk elu loomulike õppetundide eest ei pea last üleliia kaitsma. «Ta peab õppima ka olukordade ja nendega kaasnevate tunnetega toime tulema,» põhjendab ta.

Pettumuse asemel leppimine

Näiteks kui teismeikka jõudev koolilaps jätab oma kehalise kasvatuse rõivad pakkimata, ei saa ta tunnis kaasa teha. Seda ei peaks Antonsi meelest karistama, aga vanem ei peaks ka lapsele rõivaid kooli järele viima. «Ka tööl ei panda täiskasvanut nurka, kui ta mõne vajaliku paberi koju unustab või mõni tähtaeg lõhki läheb,» lisab ta.

See ei tähenda veel, et kui mudilane teele jookseb, ei peaks teda läheneva auto eest ära tõmbama või mänguväljakult eemaldama, kui ta vaatamata keelule ja selgitusele teisi liivaga loobib.

Kriitilistes ja ohtlikes olukordades peabki vanem sekkuma. Seadma piirangud. Kui laps lööb kedagi, tuleb ta sõbralikult ja kindlalt eemale viia. Vanem võib seejuures öelda: «Lüüa ei tohi. Lähme nüüd ära. Homme proovime uuesti koos mängida.»

Ka siis võib laps ärrituda, aga selline teguviis jätab tunde, et vanem on tema poolt.

Kui laps tunneb viha ja pettumust, on lapsevanema ülesanne armastada last ka siis ja nende tunnetega leppida. «Mida sagedamini seda teha, seda vähem ülevoolavad on tunded ja harvem jonn,» lubab Markham.

Kui vanem ei lepi lapse tunnetega, tajub laps, et osa temast on vanemale vastuvõetamatu, häbiväärne ja siis on ta tunnetega täiesti üksi.

Need tunded ei kao kuskile, vaid on psühholoogide kinnitusel viljakas pinnas hilisemale depressioonile. «Last kasvatab hea suhtlemine, mitte halb kohtlemine,» kinnitab Heidi Antons.

Antons rõhutab, kui oluline on õpetada lapsi emotsioonidega toime tulema. Emotsioonide tundmine on võti käitumise kontrolliks. «Palju tuleb rääkida, mis õige, mis vale – väärtustest, tunnetest, käitumisest, otsustamisest. Siin on palju abi näiteks õhtujuttudest, jutu lugemise ajal või pärast seda võib teha pausi, et lasta lapsel sündmuste või tegelaste kohta oma tunnetest rääkida,» soovitab ta.

Muidugi peab vanem selleks, et lapsele tunnetega toimetulekut õpetada, nendega ise enne toime tulema. «Õnneks on seda võimalik õppida ka täiskasvanueas, vastavat kirjandust on ka eesti keeles,» viitab Antons.

Kes on tugevate tunnete, näiteks vihaga väga hädas, neid julgustab Heidi Antons pöörduma abisaamiseks nõustaja või psühholoogi poole.

Loe tüüpolukordade ja nende võimalike lahendusviiside kohta digilehest.