Ürikud pajatavad, et praeguses Türi külje all asuvas Kirna külas seal, kus juba sajandeid püsib suursugune mõisa häärber seda ümbritseva vabakujundusliku pargiga, tegutsesid 13. sajandil mungad. Pühad vennad rajasid sinna eluasemeks mingi kloostrilaadse ehitise. Kas andis usumeeste tegutsemine paigale väge ja võimu ehk siis uuemas keelepruugis energeetikat, mis samas maapinda talletus? Või oli sootuks nii, et mungad tajusid paiga tervendavat mõju, mistõttu tahtsidki sinna kloostri rajada? Neile küsimustele vastus puudub. Igal juhul on Türi väikevoorestiku kuplite vahel lösutav Kirna olnud soodne elamiskoht. Nii rajati Kirnasse mõis juba neli sajandit tagasi, kui Rootsi kuningas Gustav II Adolf kinkis 1614. aastal sealsed maad Haapsalu asehaldurile, toonase Eestimaa rüütelkonna peamehele Hans von Fersenile. Alles poolteist sajandit hiljem rajas esimese puidust elumaja asemele esindusliku häärberi Carl Gustav von Fersen: 1770. aastal sai katuse alla kahekorruseline barokne kivihoone. Tema surma järel päris mõisa vennatütar Helene Dorothea von Fersen, kes oli abielus Johann Gustav von Osten-Sackeniga. Osten-Sackenite valdusse jäi Kirna 1816. aastani, mil see panditi kindralmajor Georg Ludwig Pilar von Pilchaule, kelle perekonna valdusse jäi mõis kuni Eesti Vabariigi tekke ja sellele järgnenud mõisate võõrandamiseni 1919. aastal. Vahepeal on härrastemaja ehitatud uhkemaks. Carl Magnus von Osten-Sacken lasi hoone kujundada klassitsistlikuks: lisati kuue sambaga võimas portikus, rõdud ja otsarisaliidid. Ümber kujundati ka parki, kuni sinnamaani välja, et häärberi taha rajati rosaarium ja ehitati purskkaev.
Ürikud pajatavad, et praeguses Türi külje all asuvas Kirna külas seal, kus juba sajandeid püsib suursugune mõisa häärber seda ümbritseva vabakujundusliku pargiga, tegutsesid 13. sajandil mungad. Pühad vennad rajasid sinna eluasemeks mingi kloostrilaadse ehitise. Kas andis usumeeste tegutsemine paigale väge ja võimu ehk siis uuemas keelepruugis energeetikat, mis samas maapinda talletus? Või oli sootuks nii, et mungad tajusid paiga tervendavat mõju, mistõttu tahtsidki sinna kloostri rajada? Neile küsimustele vastus puudub. Igal juhul on Türi väikevoorestiku kuplite vahel lösutav Kirna olnud soodne elamiskoht. Nii rajati Kirnasse mõis juba neli sajandit tagasi, kui Rootsi kuningas Gustav II Adolf kinkis 1614. aastal sealsed maad Haapsalu asehaldurile, toonase Eestimaa rüütelkonna peamehele Hans von Fersenile. Alles poolteist sajandit hiljem rajas esimese puidust elumaja asemele esindusliku häärberi Carl Gustav von Fersen: 1770. aastal sai katuse alla kahekorruseline barokne kivihoone. Tema surma järel päris mõisa vennatütar Helene Dorothea von Fersen, kes oli abielus Johann Gustav von Osten-Sackeniga. Osten-Sackenite valdusse jäi Kirna 1816. aastani, mil see panditi kindralmajor Georg Ludwig Pilar von Pilchaule, kelle perekonna valdusse jäi mõis kuni Eesti Vabariigi tekke ja sellele järgnenud mõisate võõrandamiseni 1919. aastal. Vahepeal on härrastemaja ehitatud uhkemaks. Carl Magnus von Osten-Sacken lasi hoone kujundada klassitsistlikuks: lisati kuue sambaga võimas portikus, rõdud ja otsarisaliidid. Ümber kujundati ka parki, kuni sinnamaani välja, et häärberi taha rajati rosaarium ja ehitati purskkaev. Foto: Kaarel Aluoja erakogu
Kommentaarid
Copy