Rahutut hinge maandab muusika

Merit Männi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Muusikaarmastus veres. Sotsiaalhooldustöötaja Peeter Paal vihjab jutu sees kui muuseas, et kuulus orkestrijuht Horre Zeiger on tema onu ning helilooja Juhan Zeiger tema vanaisa.
Muusikaarmastus veres. Sotsiaalhooldustöötaja Peeter Paal vihjab jutu sees kui muuseas, et kuulus orkestrijuht Horre Zeiger on tema onu ning helilooja Juhan Zeiger tema vanaisa. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Pisike poiss seisab Türi kultuurimaja laval, käes viiul, ja alustab mängu. Kavalehe järgi peaks kõlama lugu «Vaikne kena kohakene». Viiulimees tõstab poogna ja alustab. Mänguvõtted on õiged, ent lugu, mis kuuldavale tuleb, ei sarnane sugugi selle tuntud viisiga.

See oli veidi vähem kui pool sajandit tagasi ja maja, mida kevadpealinlased kultuurikeskusena tunnevad, polnud olemaski. Kultuuritempel asus veidi eemal, valges majas, kus praegu seisavad päästekomando autod ja õitseb kaltsukaubandus.

«Ema pani pilli enne esinemist häälde, aga häälestas vist nagu kitarri järgi,» meenutab Peeter Paal. Tema see pisike viiuliga poiss oligi. See oli ka esimene ja viimane kord, kui ta usaldas pilli häälestamise kellelegi teisele.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles