Tiina Kangro: mida ei näe, seda pole olemas

, Eesti hooldajate liidu juht, «Puutepunkti» produtsent
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tiina Kangro.
Tiina Kangro. Foto: Peeter Langovitš/ Postimees

Laupäevane Järva Teataja kirjutas loost, kus vaimupuudega tütar veetis viis päeva koos surnud emaga, kuna ei osanud selles olukorras midagi peale hakata.

Eesti lehelugejaid see juhtum eriti ei kõigutanud. Võrreldes presidendipaari (ammu aimatava) abielulahutusega oli uudise loetavus olematu, kommentaare sai lugu Järvamaa lehes ühe ja Postimehe portaalis kuus.

Keda juhtum õõvastas, olid omakseid hooldavad perekonnad, kes mõistsid olukorra tõsidust. Eesti auklikus sotsiaalsüsteemis võib nii minna ka paljudel teistel emadel, kes on ühiskonna ja kogukonna unustatult jäänud aastakümneteks koduseinte vahele hooldama oma puudega last.

See on toonud kaasa vaesuse, seejärel äralõigatuse informatsioonist, sageli ka kaaskodanike viltuvaatamise. Sealt edasi on tulnud saatusega kohanemine ja olukorrale allaandmine.

Lõpuks ongi jäänud vaid koorem, mida need emad on siis kuulekalt vedanud, sest valikuid pole olnudki. Isad on tihti nende perede juurest lahkunud.

Kui mitte omal soovil, siis on nende elujõud otsa saanud abikaasast varem. Ent ka puudega laste emad ei ole igavesed. Kuigi Eesti sotsiaalsüsteemile just see sobiks.

Eestis reguleerib sotsiaalhoolekannet põhiliselt üks seadus ja see on perekonnaseadus. Riik võtab perekonna rolli enda kanda siis, kui toimetulematul isikul sugulasi ei ole.

Juba aastaid olen konverentsidel ja ümarlaudadel toonud näidet, kus ühes magalarajoonis avastati Downi sündroomiga kaksikud lukustatud korterist, kus nad olid veetnud nädalapäevad koos surnud emaga. «Ema ei räägi enam,» ütlesid näljas ja kasimata vaimupuudelised, kui uks lahti murti.

See juhtum leidis aset kuus-seitse aastat tagasi. Asi mätsiti väheste asjaosaliste nõusolekul kinni. «Puutepunktile» jutustas loost üks ääripidi seotud isik mitu aastat hiljem. Sotsiaaljuhid on selle näite peale pööritanud viisakalt silmi ja mõelnud, et ei noh, kui see pole liialdus, on see suur erand. Ja elu on läinud lauluga edasi.

Nüüd juhtus sama Eestimaa südames Paides. Keset linna asuvas kortermajas. Üle 80aastane naine oli vaimupuudega tütrega seal elanud juba aastakümneid.

Alles viis päeva hiljem taipas ammu üle keskea tütar korterist välja minna ja juhtunut kellegagi jagada. Seejärel käivitus jutuks oleva pere elus esimest korda sotsiaalhoolekanne.

Downide loost erineb uus juhtum vaid selle poolest, et asi läks kella külge. «Nüüd, kui abivajaja on omavalitsusele teada, ta kindlasti abi ja peavarjuta ei jää,» kinnitab linna sotsiaaltööjuht ajalehele.

Ta doseerib oma kommentaari nii, et vari ei langeks ametikaaslastele (nemad ei saa ju midagi teha, kui inimene pole abi küsima tulnud) ja et mõõdukas näpuviibutus oleks saadetud kõikide poole (kus olid sugulaste ja majakaaslaste silmad?).

Järgneb teade abistruktuuride kiirest ja efektiivsest tegutsemisest. Juba ongi naisele määratud puue ja tagatud sissetulek. Algatatud on rehabilitatsiooniplaani koostamine. Nüüd ootavadki sotsiaaltöötajad plaani valmimist, et saada teada, millist hoolekandeteenust naine vajab.

Kõlab nagu Happy End. See, kes on surnud, pole ju enam tähtis, aga abi vajava naise võtab sotsiaalsüsteem «erilise hoole alla», nagu Eesti põhiseadus puuetega inimeste puhul nõuab. «Selle pere «suur viga» oligi see, et nad üritasid ise hakkama saada, kuid tegelikult ei saanud,» teeb sotsiaaltööjuht ajalehes õpetliku järelduse.

Ema oleks pidanud teavitama olukorrast ametkondi, siis oleks ka nende elu kergem olnud.

Aga näe, see 90ndaid käiv vana naine ei läinud ametkondi teavitama. Oli selline põikpea ja muudkui tahtis ise hakkama saada! Toitis oma pensionist tütart, aga appi ei karjunud.

Maksis alati ära kommunaalmaksud ja kui elektriarve tasumiseks raha ei jagunud, elas koos tütrega lihtsalt elektrita. Neli-viis aastat tagasi oli selles korteris isegi tulekahju ja kohal käisid päästjad. Sellest ilmus nupuke ka Järva Teatajas. Sotsiaalmeedias meenutas üks paidelane laupäeval, et tuli pääsenud valla diivanile asetatud elektripliidist, millega tuba soojendati. «Tookord tegelesid nendega ka sotsiaaltöötajad, linn otsis neile isegi ajutise peavarju.

Ilmselt selle ajaga on muidugi sotsiaaltöökeskuse töötajad vahetunud, juht kindlasti. «Mina ei tea, mis meie sotsiaalsüsteemis viltu on, aga kogu info justkui sumbub või kaob kuhugi musta auku,» muretses kaaslinlane.

Selle asemel et heita oma ebaõnnestunud töö varjamiseks surnule ette, et ta ei pöördunud ametkondade poole, peaksid sotsiaaltöötajad ning riigi ja kohaliku tasandi sotsiaaljuhid otsima vastust küsimusele, miks ta ei pöördunud ja mis juhtus enne.

Mis viib selleni, et pered on seisus, kus nende elu ei lähe mitte kellelegi korda, kus neil pole ühtki pidepunkti ega kontakti ühiskonnaga?

Tean-tunnen paljusid selle naise saatusekaaslaseid, kes hooldavad juba 30, 40 või 50 aastat oma vaimu- või sageli ka liitpuudega lähedasi.

Inimesi, kellesarnased varem hääbusid avalikkuse eest varjatud asutustes või ei jäänudki ellu, kuid kes vabas ja demokraatlikus maailmas ning globaalsete konventsioonide raamistikus elavad «oma normaalset elu» koos perekondadega.

Paljud neist hooldajaist on rääkinud õudusunenägudest, kus neid tabab äkksurm, mis jätab hooldatava üksinda. Hooldekodude juhatajailt olen kuulnud lugusid, kus kogu elu emaga nelja seina vahel elanud hooldatav sureb pärast hooldaja surma asutusse sattudes paari kuuga.

Süsteemile pole selliseid inimesi olemas. Kuna nad on seni hakkama saanud (mida muud neil üle on jäänud?), on ühiskonnal tekkinud illusoorne usk, et probleemi ei olegi.

Nüüd on kätte jõudnud aeg, kus Eesti esimene ja üsna laialdane omastehooldajate põlvkond hakkab siit ilmast lahkuma. Ja riik ei ole selleks valmis.

«Puutepunkti» toimetuse aastaid kestnud arupärimise peale, kas riik teab, kui palju on Eesti kodudes peidus niisuguseid hooldatavaid, kes iseseisvalt toime ei tule, aga ei saa mingeid erihoolekandeteenuseid ega ole ka vormistatud (sageli aastakümnete pikkusesse) teenuste järjekorda, saabus tõe hetk eelmisel suvel: lisaks viiele-kuuele tuhandele teenuseid saavale psüühilise erivajadusega isikule on vastavate diagnooside ja puudeastmega täisealisi inimesi sotsiaalkindlustussüsteemis veel 12 400.

Kuidas, kus või kelle hoole all nad elavad, ei tea keegi. Samuti ei tea keegi, kui palju nende hooldajad on püüdnud kunagi või püüavad jätkuvalt abi küsida, kuid pole seda saanud, sest sotsiaaltöötajal, omavalitsusel ja riigil on alati tagataskust võtta perekonnaseadus, mille kohaselt avalik võim «võib» appi tulla, kuid perekond «peab» hooldama kuni surmani.

Mind hämmastab endiselt, millise operatiivsuse ja leidlikkusega toodab Eesti e-riik registreid ja süsteeme, kui inimestelt on tarvis kätte saada maksuraha või muud riigijuhtide arvates vajalikku informatsiooni.

Kui aga tegemist on inimestega, keda oleks vaja märgata, toetada ja kaitsta, ei ole põhjamaiselt vilksatavat tähte enam kusagil ja kõik laiutavad käsi, aga sedagi täpselt sinnamaani, kus oma istmik veel soojal toolil püsib. Nii mängitaksegi maha see viimane, mis meil on – meie inimesed.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles