Vaimupuudega tütar elas Paides viis päeva koos surnud emaga

Tiit Reinberg
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Kuuekümneaastane vaimupuudega naine sai abi alles siis, kui sotsiaaltöötajad kuulsid tema olemasolust pärast seda, kui ta oli viis päeva surnud emaga ühes korteris elanud.

Järgnevat juhtumit on raske uskuda isegi aastaid sotsiaalvaldkonnas töötanud inimestel.

Aastakümneid elasid keset Paide linna ühes korteris ema ja tütar. Tütre vaimsed probleemid ilmnesid juba üle 40 aasta tagasi, kui ta käis alles  koolis. Töötanud pole ta kunagi ja viimased kümme aastat on ema ja tütar elanud üksnes ema pensionist.

Tütar oli kaotanud riigi ja kohaliku omavalitsusega igasuguse sideme. Tal puudus kehtiv isikutunnistus. Ta ei käinud arsti juures.

Korter, kus nad elasid, oli väga kehvas seisukorras. Elekter oli pikemat aega  välja lülitatud ja vähemalt üks kord on käinud päästjad seal korteris tuld  kustutamas. Hea on see, et kommunaalarved on olnud alati tasutud ega ole võetud võlga.

Kõigest sadakond meetrit kaugemal elas ema õde, kuid sugulased ei käinud omavahel läbi.

Hiljuti lahkus siit ilmast üle 80aastane ema. Mis järgnevatel päevadel  korteris juhtus, pole teada, kuid viis päeva pärast ema surma läks tütar  tädi juurde ja andis teada, et tolle õde on surnud.

Seejärel said abivajavast naisest teada ka Paide sotsiaaltöökeskuse töötajad. Järgneval  päeval viidi naine kiirabiga haiglasse ravile. Seal viibis naine kolm nädalat. Käesoleval ajal viibib ta hoolekandeasutuses ning on koostamisel tema rehabilitatsiooniplaan, mis annab vastuse sellele, millist erihoolekandeteenust inimene vajab.

Paide sotsiaaltöökeskuse juhataja Heiki Rosin tunnistas, et temalegi  tundus uskumatu, kuidas väikses linnas võib üks abivajav pere nõnda märkamata jääda.

Rosina ütlust mööda hakkasid sotsiaaltöökeskuse töötajad naise heaks tööle kohe,  kui temast teada said. Nüüd on naisel olemas kehtiv isikutunnistus, määratud puue ning seetõttu on tal ka sissetulek.

Kus naine täpsemalt elama hakkab, pole praegu veel selge, sest sotsiaaltöötajateni pole veel jõudnud tema rehabilitatsiooni otsus.

Rosin kinnitas, et nüüd, kui abivajaja on omavalitsusele teada, ta  kindlasti abita ja peavarjuta ei jää.

Rosina meelest poleks pidanud ema üritama oma haige tütrega üksi toime tulla,  vaid teavitama olukorrast ametkondi ja kindlasti oleks nende elu kulgenud palju paremini.

Rosinat pani imestama, et kahest hätta sattunud naisest ei andnud  sotsiaaltöötajatele teada ei nende Paides elavad sugulased ega ka naabrid. «Sellisel  puhul ei tohi võtta hädasolijatest teada andmist kui pealekaebamist,  vaid nõnda aidatakse inimesi, kes ei oska või ei taha abi paluda,» lausus ta.

Rosin sõnas, et kuigi linn on väike, siis kõiki inimesi, kes abi vajavad, sotsiaaltöötajad paraku ei tunne. Selle pere «suur viga» oligi see, et nad üritasid ise hakkama saada,  kuid tegelikult ei saanud.

«Palun märgake inimesi enda ümber ja enda kõrval. Kui keegi vajab abi, siis palun aidake või andke sellest teada,» lisas Rosin.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles