Kõige kiuste trepist üles

Merit Männi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pealtnäha terve. Astrit Ujoki jaoks tähendab diagnoositud kutsehaigus igapäevaelus seda, et pikalt ta kontorilaua taga istuda ei saa ning et liigesed päris kangeks ei jääks, tuleb aeg-ajalt ringi liikuda ja võimelda.
Pealtnäha terve. Astrit Ujoki jaoks tähendab diagnoositud kutsehaigus igapäevaelus seda, et pikalt ta kontorilaua taga istuda ei saa ning et liigesed päris kangeks ei jääks, tuleb aeg-ajalt ringi liikuda ja võimelda. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Võõras inimene ei oskaks esmakohtumisel kahtlustadagi, et Astrit Ujok on olnud aastaid haige. Sellesama haiguse pärast pidi rõõmsameelne ja krapsakas Türi valla sotsiaaltöö spetsialist aastate eest elus kannapöörde tegema.

«Ma olin ikka väga noor, seitmeteistkümneaastane, kui farmis tööle hakkasin. Aga mulle see töö meeldis. Väga meeldis,» ütleb Astrit.

Mis sellest, et tõusta tuli näiteks kell kolm hommikul ja tööpäevad oli pikad. Hommikuse ärkamisega pole Astritil kunagi probleeme olnud, võiks kasvõi varahommikul külla minna või ise külalisi võõrustada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles