Muna on sile ja ümar ka neli kümnendit hiljem

Rannar Raba
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üle mitme aastakümne trükilõhnalist «Muna» käes hoides on Lilian Härm silmanähtavalt rõõmus ning kinnitab, et uus versioon on kvaliteedi poolest veneaegsetest ilusam ja puhtam.
Üle mitme aastakümne trükilõhnalist «Muna» käes hoides on Lilian Härm silmanähtavalt rõõmus ning kinnitab, et uus versioon on kvaliteedi poolest veneaegsetest ilusam ja puhtam. Foto: Elmo Riig / Sakala

Vähe on neid 30. ja 40. eluaastates eestlasi, kelle lapsepõlves poleks koduses raamaturiiulis või mänguasjakastis leidunud tugevast papist raamatukest lakoonilise pealkirjaga «Muna». Äsja nägi legendaarne raamat täpselt samasugusel kujul taas trükivalgust.

Ehkki «Muna» loo oli Julius Oengo, pseudonüümiga J. Oro, kirja pannud juba 1930. aastate lõpul, joonistas selle 1970ndatel kirjastuse Eesti Raamat tellimusel praegustele keskealistele meeldejäävaks kunstnik Lilian Härm, kes praegu veedab eluõhtut Viljandi Uueveski linnajaos imposantse eestiaegse villa õuemajas.

Lilian Härm, mis tundega te «Muna» kordustrüki kätte võtsite? Esmatrükist on ju möödas mitukümmend aastat.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles