Elus tuleb julgeda muutustele vastu minna

Marika Rajamäe
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellel ülesvõttel on Ene Airik oma poja Rannari 11kuuse poja Urmoga, kelle kasvamist ja arenemist nägi ta lähedalt neli kuud.
Sellel ülesvõttel on Ene Airik oma poja Rannari 11kuuse poja Urmoga, kelle kasvamist ja arenemist nägi ta lähedalt neli kuud. Foto: Erakogu

Inimene on kõrgemate jõudude hoitud ja juhitud – nii usub paidelane Ene Airik, kes on võtnud vastu kõik tema teele veerenud proovikivid. Aasta tagasi jättis ta pooleli 36 aastat kestnud õpetajatöö ega kahetse eemalolekut.

Oli eelmise aasta veebruar. Ene Airik suhtles Skype`i teel oma noorema poja Rannariga, kes teeb kuuendat aastat Ameerika Ühendriikides teadust, uurib laste neeruhaigusi, on bioloog meditsiini rakenduses. «Rannar küsis muuhulgas, kas ma ei tahaks tulla last hoidma, neil oli sündinud jaanuaris poeg, suurem tüdruk käib koolis, väiksem lasteaias,» meenutab ta. «Minus tuli kohe mõte: ohoo, see on uus proovikivi!»

Pojapere abistamise kõrval nägi Airik võimalusi ka endale kui inglise filoloogile: minna ingliskeelsesse keskkonda, kogeda, kuulata, rääkida, ennast harida. «Otsus sündis peaaegu kohe, võtsin seda ettepanekut kui elu üht märki, üht tähist teel,» ütleb ta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles