Jõuluõhtu katkise akna ja pommiga postkastis

Merit Männi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Aivar Aotäht, MARINA PUSHKAR, montaaž Kristo Kivisoo

Pole just tore pidada jõule, kui tead, et iga kell võidakse su aken kiviga katki visata. Hea, kui endal hing sisse jääb. Just nii elas üks pere kuude kaupa naabrite vaimse ja füüsilise terrori all. Nüüd elavad nad salastatud isikuandmete ja aadressiga.

Inimeseloom on imelik. Ütleme küll, et tunneme teise inimese valu. Mingil määral kindlasti, kuid lõpuni mitte. Alljärgnev lugu on selline, mida ei suuda enamik meist ka kõige õudsemates unenägudes ette kujutada.

On aasta 2012. Suvi. Reede õhtu ühes Pärnu-suuruses Taani linnas. Jah, just nimelt Taanis, muinasjutumeistrite, printside-printsesside ja kaneelirullide maal.

Türilt pärit Krystyne elu oli teda viinud elama just sinna. Seal oli tema pere – tütar ja abikaasa. Peamiselt ridaelamutega palistatud linnaosas mängib sumedas suveõhtus muusika, abikaasal on sõber külas.

Hetkega muutub kõik. Nende ukse taha ilmub naabrimees. See juhtub olema afgaan. Ei midagi tavapäratut selles multikulti riigis. Naabrimehe mure on liialt vali muusika. Abikaasa nõus ei ole. Meeste vahel puhkeb tuline sõnasõda.

Krystyne vahemärkus (siin ja edaspidi kaldkirjas): Naabrimees, tema pojad ja nende gäng on juba pikemat aega tervet elamurajooni terroriseerinud. Ma sain alles hiljem teada, et kaks-kolm leibkonda on nende pärast ära kolinud.

Järgmisel päeval koputatakse uksele jälle. Seekord politseinikud. Naaber süüdistavat peremeest peksmises. Olematut peksmist uuritakse kaks kuud, seejärel pannakse asi kalevi alla. «Organid» teatavad mõlemale poolele kirja teel, et pole asja. «Me hingasime kergendatult,» sõnab Krystyne.

Esimene telliskivi tuleb 18. oktoobril. Tegelikult tuleb neid lausa kaks. Hooga ja läbi eesukse klaasi, otse koridori. See oli «pööripäev».

Kusjuures puruneva ukseklaasi heli pole üldse nii klirisev ja kristalne nagu filmides.

Kohale tulevad politseinikud. Rutiinne tegevus: vaatlus, ütlused, protokoll. Tuleb ka klaasimeister, kes võtab uute klaaside tarvis mõõdu. Esialgu paigaldab ta mustava auguga ukseraami sisse ajutise saepuruplaadi.

Siis saabub pimedus. Järgmise nelja kuu jooksul käib klaasimeister külas vaat et tihedamini kui postiljon. Politseisse helistamisel võiks varsti juba telefonile vastajatelt küsida, kuidas perel läheb või kas mõnda uut retsepti pole liikvel. Nii tavaliseks kujuneb see kõik.

(Tagaaias elav küülik on surnuks trambitud. Selle jõhkra teo avastab tütar Marie Anett järgmisel hommikul. Ta oli selle pesakonna hädiseima ja ühe silmaga jänkujussi kurvas saatusest pääsemiseks enda hoole alla võtnud – milline iroonia.)

Auto on ju tavaline sihtmärk. Nii ka nüüd. Krystyne autol on kummid läbi torgatud. Peeglid puruks pekstud. Kere kriibitud. «Kojamehed olid ka vist murtud,» meenub Krystynele. Kojamees on tegelikult pisiasi.

Magamistoast saab meie tsitadell. Akende ette paigaldame madratsid, et oleks «kindlam» magada. No et telliskivi otse voodisse või pähe ei maanduks. Magamistoa aknad on ainukesed originaalid, mis on alles, kui sealt korterist jäädavalt lahkume.

Endast ei anta märku vaid telliskivide, murtud kojameeste ja surnud küülikutega. Maja ümber patrullib kogu aeg mingi jõuk. Telliskividele lisanduvad lõhkeained. Üleöö hakkab majaseinu ehtima «grafiti».

2012. aasta 6. novembril on USAs presidendi valimised. Obama valitakse teist korda presidendiks. Krystyne vaatab uudiseid ja jääb teleka ette tukkuma. Ärgates on akna taga kuma.

Unesegasena ei saa ta kohe aru, kuid siis kostab praksumist ja mühinat. Põleb. Maja ees olevale kuurile ja välisukse kõrvale pargitud rollerile on tuli otsa pandud. Tuli on nii võimas, et hiljuti paigaldatud uus ukseklaas läheb kildudeks. «Kurat, jälle on uut vaja!» käib Krystynel peast mõte läbi.

Päevavalguse käes on pilt alati trööstitum. Terve aed on täis söestunud asju, aia ümber on politseilint. Juhtum on kraad kangem pahategu kui vandaalitsemine. Nii ongi «sõpruskonnas» lisaks kriminaalpolitseinikud, ühendust võtavad teleajakirjanikud ja kirjutav press.

Võiks ju arvata, et hullemaks meie elu minna ei saa. Sai küll. Tuli veel ka see, mis seni oli puudu – surmaähvardus. Nüüd lisandusid «tänavapilti» erariietes politseinikud, kes meie elamisel silma peal hoidsid. Mulle ja Perile anti «paanikanupp», mida tuleb 24/7 endaga kaasas kanda.

Richardtite pereelu oligi vaid üks stress. Kõiges juhtunus puudus loogika. Sellest vaimsest ja füüsilisest vägivallast ei saa Krystyne aru siiani. «Minu veendumuse järgi tsiviliseeritud inimesed nii ei käitu,» kordab ta üldlevinud arusaama normaalsusest.

Ta sõnab, et iga korraga, mil talle haiget tehti, kasvas trots. Tahe sellele jamale vastu astuda vaid suurenes.

Isegi siis, kui meile ukse taha saadetud «vahendaja» «soovitas» mul surmaähvardusel kohtus tunnistajana mitte välja astuda, tekitas see minus tugeva vastureaktsiooni. Kui ennast nüüd heas eesti keeles väljendada, siis KURADI KURAT! SEE EI TULE KÕNE ALLAGI!

Krystyne meelest päästis neid tahe hoolimata kõigest olla oma tegemistes heas mõttes rutiinne ja argipäevane: mõlemad vanemad käisid tööl ning tütar koolis ja ratsatrennis, kust puudus vaid ühe korra, sedagi lumetormi tõttu.

Peaaegu igal õhtul sõid nad ühise laua taga õhtueinet. Peale selle on kõigil kolmel õnneks küllaltki hästi arenenud huumorisoon ja nii suutsid nad ka kõige süngematel hetkedel nalja visata.

Parim näide sellest on, kui ma ühel hommikul öövalvest koju jõudsin ning Marii ja Per mind välisuksel rõõmsate nägudega ootasid. «Köögiaken visati kella nelja ajal sisse. Klaasimeister juba käis ja me koristasime köögi ära. Peale seda und nagu eriti polnud ja me käisime pagari juures värskeid saiakesi ostmas!»

Maja oli värske kohvi ja kaneelisaia lõhna täis... Nii absurdne!

Jõulud olid tulemas. Peretütar küsib vaikse väriseva häälega ja pisarsilmil, mis jõuluõhtust saab. Moslemid ju jõule ei tähista, neil pole see püha. Krystyne ütleb, et see oli raske hetk. Väga raske. Lapsele on lubatud, et kõik on nii nagu alati, kuigi ta polnud väga kindel, kas suudab lubadust pidada.

See oli südantlõhestav hetk, et mul tulevad praegu ka pisarad silma, kui sellele mõtlen. Lubasime Mariele jõule nagu igal eelneval aastal, aga sisimas oli kartus, et me pole võimelised lubadust täitma.

Jõulukuuse tõid nad koju jalgrattaga. Neljateistkümne Taanis elatud aastaga kogunenud jõuluehted ja -kaunistused on tuleroaks saanud. Poodi uute järele tormata on ka imelik. Nad käärivad hoopis käised üles ja meisterdavad kommivanikuid. Tuleb üks väga armas ja väga eriline kuusk.

24. detsember on nagu ikka: rikkalik söögilaud, kingitused, Taani traditsioonide kohaselt tiirutavad nad lauldes ümber kuuse. «Ahjaa, söömise ajal lasti postkast õhku,» meenub Krystynele üks «pisiasi» sellest õhtust.

Ma ei ütleks, et meie jõulud olid rikutud. Kõlab kulunult, et kõige tähtsam on perega koos olla ja õnnist jõulurahu nautida. Tegelikult nii ongi. Jõulutunnet ei tekita kallid kingitused ja lookas laud. Jõulutunne tuleb koosolemisest ja teadmisest, et ükskõik, mis ka ei juhtuks, üksteisele ollakse toeks.

Need jõulud on erilised veel ühel põhjusel. Selle pere viimased ühised jõulud. Kogu selle põrgu keskel oli tõsiasjaks saanud ka Krystyne ja Peri lahutus. «Kiidusõnad eksabikaasale, kellega suutsime omavahel tülitsemise asemel pere ellujäämisele keskenduda ja selle nimel koostööd teha,» ütleb Krystyne.

Just tollal aset leidnud sündmuste tõttu saavad nad Krystyne meelest praegugi hästi läbi. «Ärge sellist suhteteraapiat kodus järele proovige!» soovitab ta sellegipoolest.

Paar päeva pärast aastavahetust sadas lund. Ma olen alati vaimustuses, kui Taanis lumi maha tuleb, aga sel aastal oli mul selle üle eriti hea meel, sest lumevaip peitis enda alla söestunud eesaia.

Sellest päevast sai teine sümboolne pöördepunkt. Lumi jäi pikaks ajaks maha. Valgus tuli tagasi ja meie olukord tundus pisut helgem.

Pimedus hakkabki taanduma. Kuu aja pärast terendas põrguaugust ärakolimine. Algab kohus. Krystyne ütleb, et ei tahtnud ega suutnud enam asjadega kokku puutuda.

Stress hakkas tunda andma.

Oma reaktsioone kontrollida ja emotsioone maha suruda polnud lihtne. Vahel ta seda ei suutnudki. Ainuüksi vägivallatsejate pere nime kuulmine viis ta endast välja – paanikasse ja hüsteeriasse.

Kohtusse minna siiski tuli. Selgus ka selline tõsiasi, et agfaanist naabrimees polnud mingi tavaline pätt, vaid seotud narko- ja relvateemalise jõuguga. Pealekauba istus millegi eest juba kinni. Tol suvisel reedeõhtul oli ta lihtsalt «nädalavahetuseks koju käima saanud».

Kohtusaalis oli tunnistajapink paigutatud nii, et süüdistatavad ei istunud meie vaateväljas. Advokaat oli toeks ja selgitas meile eelnevalt «kohtusaali koreograafiat»: «Sa sisened saali kõrvaluksest. Süüdistatavad on paigutatud saali tagaossa, ära siis vasakule vaata, mine istu selle laua taha, tee, nagu kohtunik ütleb, vasta küsimustele ja ongi kõik.»

Järgisin seda robotlikult ja tuimalt. Mäletan nagu läbi une, et rääkisin oma loo ära, vastasin küsimustele ja lahkusin. Rohkem ei midagi.

Täna (detsember 2014) helistasin Perile ja küsisin järele: «peategelane» sai oma vanglakaristusele 60 päeva lisaks, teiste karistust ei mäletanud tema ka. Kui aus olla, pole huvitatudki.

Reede, 1. veebruar 2013. Taanis sajab jälle laia lund. Sel päeval kolib Krystyne koos tütrega uude korterisse. See on kõrgete lagedega, valgusküllane ja asub üsna linnasüdame lähedal. Vaikselt langenud lai lumi tõi uue alguse.

See on minu õe lugu

MERIT MÄNNI

See on minu õe lugu. Lugu valmis vaevaliselt, raske oli nii temal kui minul. Mitu korda lükkasin kirjutamist edasi, vahepeal suutsin end maapõhja needa, et teema üldse olin käsile võtnud.

«Sellele kulub nii palju aega selle pärast, et ma mustandit kirjutades aeg-ajalt nutan, ja siis läheb enda kokkuvõtmisega tükk aega raisku,» kirjutas ta mulle ühel päeval, kui oli järjekordse peatüki meenutustega läbielatust meilile saatnud.

Mina nutsin ka. Ja kui aus olla, ei ole see lugu lõplik. «Kui ikka detailsemalt rääkida, saaks jaanipäevani neid rubriike,» märkis ta.

Tegelikult olen lugu juba kuulnud, kui õde eelmisel aastal ühel järjekordsel Eesti-käigul minu juures kodus istus ja end tühjaks rääkis. Tema rääkis ja mina kuulasin. Tol korral polnud ma ajakirjanik, kes rääkijale jutu vahel aeg-ajalt küsimusi esitab.

Kindlasti tekib mõnel lugejal küsimus, miks ei otsinud pere abi lähedastelt, või kolinud juba esimeste juhtumiste järel mõnda turvalisemasse kohta.

Eestis elavad lähisugulased said kogu selle aja jooksul vaid paar telefonikõnet, kus Krystyne poolnaljatamisi vihjas, et on segased ajad, keegi viskas akna katki. Peale selle, et toime oli vaja tulla neil kolmel seal Taanis, oli Krystyne otsustanud Eestis elavaid lähedasi kogu õudusest säästa.

«Lugematuid kordi kinnitasin nii Mariele kui iseendale, et see on Türi veri, mis meid päästab,» ütles ta.

Lugejatele peab ilmselt lahti seletama: Türi veri on meie suguvõsas käibel olev väljend, mis iseloomustab eestlaslikku kangekaelsust.

Kuigi see kangekaelsus ja trots hoidis neid «elus», polnud sellest siiski ka sada protsenti abi.

Afgaanide algatatud «nõiajahi» tulemusel hakkas Krystyne unes painajaid nägema. «Ühe närvivapustuse tagajärjel nägin unes jälle mingit painajat: nägin, et püüdsin üht vaenlast taguda, selle peale ärkasin ja taipasin, et olin vaenlaseks pidanud minu kõrval magavat Mariet. Mulle sai selgeks, et omal jõul ma enam toime ei tule. Pöördusin professionaali poole. Psühholoog pani diagnoosi: posttraumaatiline stressihäire.»

Irooniana mõjub kõige selle juures asjaolu, et Krystyne töötab psühhiaatriakliinikus, kus niisuguse, aga ka palju hullema diagnoosiga inimesed kuuluvad tema igapäevapatsientide hulka.

Ta on seesama minu vanem, targem ja tugevam õde, lihtsalt veidi mõtlikum.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles