Kõrgepalgalisena Soomes – see nõuab raudseid närve

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raul Meos
Raul Meos Foto: Maria Karumets

Majanduslanguse ajal tööta jäänud endisel paidelasel Raul Meosel tuli 2010. aastal minna Soome ehitajaks, et pere ära majandada. Nelja aasta vältel pidi ta toime tulema tohutu hulga töötundide, piinava kodust eemaloleku, mõnituste ja vaenulikkusega.

Enne Soome tööle minekut oli Raul Meos (36) Eestis teeehitaja, kuid majanduslanguse saabudes läks firma pankrotti ja väljavaated olid nigelad. «Et perel oleks hea elu, otsustasime, et lähen Soome, sain sealt hea pakkumise 2010. aasta märtsis,» meenutab ta.

Meos läks Soome ehitajaks, kuid ütleb, et ega ta tollal ehitusest suurt midagi teadnud. «Ma polnud elu seeski ehitanud, ainult noorukipõlves kodus ehitamised, aga Soomes alustad luuast ja labidast, oled esialgu rohkem koristaja ja kui on vaja midagi lammutada, saad ka haamri kätte. Aja möödudes tuleb ka kogemus,» selgitab ta.

Mõne aja pärast saigi Meos teleskooplaaduri peale ja tema ülesanne ehitusplatsil oli hoolitseda selle eest, et traktoriga ladustataks ehitusmaterjalid täpselt nii, nagu ehitusjärjekord ette näeb. Talvel ka lumelükkamised.

Meose meelest on enamik Soome tööle läinud eestlastest kohati nagu vanal ajal orjad. Neid ei võeta kui inimesi. Isegi vabal ajal mitte. «Kui lähed poodi või nädalavahetusel baari, siis eesti keel on nagu õli tulle viskamine – sa tunnetad seda mitteseedimist, lausa vihkamist,» lausub ta ja lisab, et seda kõike on päris raske taluda ja alla neelata.

Lõpuks muutub inimene tuimaks. «Kui soomlastele on ühed seadused, siis eestlastele need ei kehti. Sulle öeldakse konkreetselt, et sina, eestlane, oled siia võetud tingimustel, et töötad seitse päeva nädalas minimaalselt kümme tundi päevas – kui ei sobi, näed, sadam on sealpool ja laevad käivad tihti. Tulevad lihtsalt teised inimesed sinu asemel ja teevad,» iseloomustab Meos põhjanaabrite suhtumist.

Ei sobi? Mine ära!

Tänapäeval on need teemad aktuaalsemaks tõusnud, kuid Meose ütlust mööda valitses Soomes vaenulik õhkkond juba viis aastat tagasi.

Vähe sellest, et soomlased ei suhtunud Eesti Kalevipoegadesse hästi, oma osa tahtsid ka paremal tööjärjel olevad kaasmaalased. Raul Meose töökohas oli eestlasest töödejuhataja. «Kui ma sinna tööle läksin, pidin selle eest maksma. Esimesest palgast pool tuli anda töödejuhatajale nii-öelda vahendustasuks,» lausub ta. Meos lõhkus hullumoodi tööd teha, et rohkelt töötunde saada ja selle eest ka suuremat palka. «Omavahel oli meil nali, kui oli kümnetunnine tööpäev, et mis, kas lähed juba poolest päevast koju?» ütleb ta muiates.

Keskmiselt olid tööpäevad 12–16tunnised, isegi 18tunnised, ja seitse päeva nädalas. Sellise ränga rabelemise eest kukkus kuus palka kontole kahe-kolme tuhande euro vahemikus. «Kui tahad puhkepäevi, paneb töödejuhataja sulle tunnid kirja, justkui oleksid tööl käinud, aga poole päevarahast pead temale andma ja niimoodi saime vahepeal salaja kodus käia,» selgitab Meos.

Nii, kuidas töödejuhataja ütles, nii pidi ka olema. Meose ütlust mööda sõltusid nad töödejuhatajast palju ja rohkelt tuli taluda mõnitamisi.

Enne Soome minekut arvas Meos, et elu pole seal meelakkumine, aga kõik osutus kordades hullemaks. «Eestlane on harjunud tegema oma töö kohe ära, aga meile öeldi, et kui hakkate siin lolli mängima, minge kohe minema. Te peate tööd hoidma ja rahulikult tegema, kui öeldakse, et see on nädala töö, siis tulebki seda teha nädala, mitte paari päevaga, vastasel juhul olid väga vihatud soomlasest töökaaslaste poolt,» toob ta veel näiteid.

Soomlane on Meose meelest meeletult lohakas. Kui tal kukub midagi maha, siis sinna see ka jääb. «Meie peale karjuti, et saed, akutrellid ja kõik tööriistad vedelevad pärast töötegemist maas ja laiali. Lõpuks hakkasime vastu ja ütlesime, et me ei teinud sellist töödki, et oleksime neid tööriistu kasutanud. Lugesime ette soomlaste nimed, kes seda tegid, aga see töödejuhatajat ei huvitanud. Soomlastele ei öeldud isegi poole sõnaga, et nad oma asjad ära korjaks,» selgitab ta.

Meos ütleb, et tal on kadunud igasugune isu Soome tagasi minna, seega ei pelga ta nendel teemadel ka rääkida. Soomlased pole Meose kogemust mööda head inimesed. Ta ütleb, et see on midagi meeletut, kui hullud rassistid nad kohati olla võivad. «Meie, eestlased, õpime soome keelt ja püüame, aga kui sa isegi hääldad mõne sõna natukene valesti, siis soomlane küsib ikkagi mõnitades, mida, ta ei saa aru, ja käsib soome keelt õppima minna,» toob ta näiteid. «Nad ütlesid meile otse: teie olete vaesed, tulete siia ja võtate meie töö ära, te olete nõus tegema tööd poole odavamalt, kui meie seda teeksime, nemad jäävad töötuks ja tunnihinnad langevad.»

Kui eestlased olid nõus tegema tööd 10 eurot tunnist, siis soomlane vähema 18eurose tunnipalga eest välja ei tulnudki. Neli aastat hiljem sai Raul Meos tunnist 14 eurot.

Meos märgib, et kohati ta isegi mõistab põhjanaabrite viha. «Kui meile tuleks võõrtööjõud poole odavamalt tööd tegema, siis meil ju ka palgad langeksid, sest võetakse inimesed, kes teevad poole odavamalt. Aga et sellist asja lubatakse teha, on juba riigipoolne apsakas,» arutleb ta.

Näiteid kehvast suhtumisest jagub veelgi. Firma üks osanikest, soomlane, ütles neile konkreetselt, et eestlased ei tohi minna Rakennusliitto ehk Soome ehitajate ametiühingusse rääkima, mis olukorras nad on ja mis tingimused neil on.

Rangelt keelatud oli liituda ametiühinguga. «Kord tuli objektil meie enda firma töötaja, kes tegutses ka ametiühingus, uurima, kuidas meil töödega on ja kuidas rahul oleme. Loomulikult kiitsime, et kõik on hästi,» meenutab Meos üht olukorda.

Keegi oli siiski näinud, et nad temaga suhtlesid. Eestisse puhkusele sõitva Meosega võttis ühendust töödejuhataja ja teatas, et tal pole vaja enam tagasi tulla. «Küsisin, mis põhjusel. Vastas, et tead küll! Ütlesin, et ei tea! Ta ütles, et rääkisite ametiühingu liikmega ehkki teate, et see on lubamatu, ja olete andnud allkirja, et te ei suhtle nende inimestega. Astusite üle keelu ja ongi kõik!»

Meos püüdis selgitada, et nad ei kaevelnud millegi üle ja mees tuli ise nendega rääkima. «Kaks päeva läks mööda, tuli uus kõne ja öeldi, et teil vedas, võite tööle tulla. Isegi kui oled Eestis puhkusel, tambitakse sind ikka porisse. Neelad uhkuse alla ja lähed tagasi,» ütleb ta.

Hiljem hakkas tööandja ehitama ridaelamubokse ja lubas kuni müügini töömeestel neis elada. Esialgu oli see tasuta. Hiljem hakati sümboolset 185eurost üüri tahtma, väites, et nad peavad seda ametlikult näitama. «See kompenseeriti nii, et öeldi, et nad tõstavad tunnipalka, aga võtavad üüri maha. Tegelikult tuli välja, et riigi poolt on ette nähtud igaaastane palgatõus, kuid meie palgatõus kärbiti kohe näilise üüriga maha, nii et tulud jäid samaks,» selgitab Meos üht kavalat soomlaste nippi.

Rahvustel tehakse vahet

Palkade üle Raul Meos üldiselt ei nurise. Küll oli kehv vaadata kaasmaalasi, kes said iga nädala-paari tagant palka, sõitsid koju, jõid ja mängisid suure osa juba laeval maha ning seejärel tagasi minnes võtsid Eestist laenu.

Korduvalt tabas Raul Meos end mõttelt, et enam ei jaksa. Otsus hakata tööasju Soomes kokku tõmbama hakkas küpsema kolmandal aastal, kui abielulahutuski oli juba selja taga.

Hetkeks oli Meosel isegi plaan lahkuda nii Eestist kui ka Soomest ükskõik kuhu. Ta eiras sõprade ja sugulaste kontakte, sulges oma sotsiaalmeedia kontod. «Hing oli tühi, läksin täiesti katki, ma ei suutnud kõike üle elada, mul polnud ka enam kodu, kuhu minna,» põhjendab ta.

Õnneks ei andnud muretsevad sõbrad alla, otsisid Meose üles ja aitasid tal uuesti positiivsemaid emotsioone leida.

Kindla otsuseni Soomest lahkuda viis Meose juhtum, kui ta kord jälle oma nädalaselt puhkuselt Eestist naasis. «Jõudsin objektile, kõik mu töö, mis olin teinud, järjestanud asjad laos, kõik oli segamini! Mitte keegi ei hoolinud minu tehtust, kõik oli pahupidi keeratud, sest nad teadsid, et Raul tuleb tagasi ja teeb kõik korda. Siis kees üle! Ütlesin, et lähen ära. Ma ei suuda enam! Me oleme nagu viimased orjad!» meenutab ta.

Toonased soomlastest töödejuhatajad püüdsid teda ümber veenda, et võtku puhkust ja rahustagu närve. «Võtsin puhkust, läksin tagasi ja ütlesin ikka, et ei taha enam. Ma ei taha enam näha ka seda laeva, millega Soome sõidetakse,» lausub Meos.

Siiski jäi tööandjatega kokkulepe – Raul Meose suguse töömehe peale sai loota, ta oli aastatega oma usaldusväärsust tõestanud –, et kui ta Eestist head tööd ei leia, on ta töökoht telefonikõne kaugusel.

Aasta tagasi, pärast neljaaastast pingelist töörügamist põhjanaabrite juures, tuli Raul Meos tagasi kodumaa tööturule. Eestis saab ta oma eelmisest palgast neljandiku, mistõttu on raske maksta kunagi võetud noore pere laenu ja rahaliselt eluga toime tulla.

Meosel on isegi pähe tulnud, et läheb Soome tagasi. Siinne tööandja veenis teda mitu päeva jääma ja lubas rahaga aidata. Teistele Soome tööle minejatele soovib Raul Meos kõva närvi ja oskust kõrvu lukustada.

Pikad eemalolekud perest olid ränkrasked

Oma tulevase Paidest pärit abikaasaga kohtus Raul Meos 23aastasena Tallinnas. Pärast abiellumist ja esimese lapse sündi kolis paar Paidesse elama.

Majanduslanguse ajal kaotas Meos töö, kuid et perel oleks hea ja laenud tasutud, otsustasid nad, et ta läheb Soome tööle. Esialgu tuli ära olla kolm kuni neli nädalat korraga, misjärel pääses neljaks kuni kuueks päevaks koju Paidesse.

Mida aeg edasi, kippusid tööajad venima kuni kuuenädalasteks. «Paljud pered läksid lahku seetõttu, et meest pole kodus. Abikaasaga rääkisime, et meil on ikka nii kindel suhe, meie peame kindlasti vastu!» meenutab Raul.

Esimesed kuu aega kodunt eemalolekut olid meeletult rasked. «Oled harjunud iga päev kodus olema, aga sa pead vastu pidama. See oli ainukene väljapääs, sest olime võtnud noore pere laenu, korteri ostnud, krundi ostnud, tahtsime hakata maja ehitama. Võlakoorem oli suur,» selgitab Meos. Põhilised suhtlusvahendid olid Skype ja mobiil. «Samas me ei suhelnud igal õhtul, kui oled nii kaua koos olnud, siis pikapeale justkui polegi enam millestki rääkida: küsid traditsioonilisi küsimusi, kuidas sul läheb, kuidas lastel läheb, teadsid juba vastuseid, et kõik on hästi.»

Pärast poolteiseaastast kodunt eemalolekut hakkasid tekkima probleemid, mis lõpuks viisid üheksa aastat kestnud abielu lahutuseni. «Skypes rääkimine pole see, kui kodus olla, sa ei saa naist ega lapsi kallistada, see on raske. Kohati eemalolek isegi värskendas suhet, sest koju tulles olid liblikad kõhus ja veri vemmeldas, tekkis uus armastus, kuid üks hetk see närbus taas,» lausub Meos.

Olles lapsepõlves vanemate lahutuse üle elanud, teab Raul Meos, et selline asi on lastele üks raskemaid, mida üle elada. Kuid midagi polnud parata, ehkki talle on pere elus tähtsaim.

Hall pass tõmbas lapsepõlveunistusele vee peale

Raul Meos ütleb, et on eluaeg tahtnud sõjaväelaseks saada. «Mind tõmbavad sellised asjad nagu Kaitseliit, kaitsevägi, militaarteemad. Lapsepõlves oli mu unistus saada üleajateenijaks,» ütleb ta.

Miks tema unistus ei täitunud? «Mu vanemad elasid Siberis Eesti külas, Kasekülas, ja tulid sealt 70ndatel Eestisse. Nende vanemad olid läinud sinna vabatahtlikult veidi enne küüditamist,» selgitab Meos.

Kui Eesti vabariik tuli, hakati jagama Eesti passe. Tema vanemad pidid taotlema Eesti kodakondsust, sest olid tulnud Siberist ja seal sündinud, kuid keegi ei öelnud neile, et nad peavad oma kodakondsuslehele märkima ka oma lapsed, et nood 16aastaseks saades automaatselt Eesti passi saaksid.

Kui Raul Meos sai 16aastaseks, anti talle rahvastikukaart, et teda on ära loetletud, elab Eestis ja on rahvuseta, ehkki ta on sündinud Eestimaal. Ta sai halli passi.

Pärast keskkooli lõpetamist läks Meos sõjaväekomissariaati, et teha läbi kohustuslik ajateenistus. «Noormees, teil ei ole Eesti passi ja te ei ole Eesti kodanik – olge hea, pange komissariaadi uks teiselt poolt kinni ja tulge tagasi siis, kui te olete Eesti passi saanud,» öeldud talle.

Meos vihastas selle peale, sest tema lapsepõlveunistusele tõmmati ühe hetkega vesi peale. «Ei saagi sõduriks! Lubasin endale, et ei tule siia enam mitte kunagi tagasi. Kohe kiuste!» ütleb ta.

Praegu on Raul Meos Eesti Kaitseliidus, aga mitte Eesti kaitseväes. Pärast Soomest äratulekut naudib ta täiel rinnal kõiki Järva maleva tegemisi.

Kodakondsuse taotlemine tuli Raul Meosel siiski läbi teha. Ilma Eesti passita ei saanud ta pangast noore pere laenu võtta, et kodu luua. Rakvere õhtukeskkoolist pidi võtma dokumendid, et ta on õppinud Eesti koolis, aga seda kooli polnud enam olemas.

Polnud kooli dokumente ei Rakvere arhiivis ega Tallinnas Toompeal peaarhiivis, kus selgus, et Raul Meose nimelist inimest pole üldse olemas. «Ma ei suutnudki tõestada, et olen käinud Eesti koolides ja lasteaias. Registreerisin end siis kodakondsuseksamitele – seadustikueksam ja keeleoskuseksam,» ütleb ta.

Meosele meenub, et see oli paras komejant, kuidas ta pidi keeleeksamil selgitama, kus poes ta käib ja mida ostab, mida iga päev sööb. Et kas ta saab aru, mida temalt küsitakse, ja kas oskab vastata.

Teinegi järvalane on kogenud halvustamist

Ambla vallast pärit Tiit käis kaheksa aastat tagasi Soomes kortermajade krohvseinu pesemas. «Mäletan hästi, et kogu maja rahvas vaatas eesti keelt kõnelevat seltskonda altkulmu. Iga maja keldris oli üks selline hooldetööde ruum, kus sai ka kohvi keeta. Kui meie sinna kohvi tegema läksime, küsisid elanikud, kes meil siia tulla lubas, ja käskisid minema minna.

Majade seinte küljes olid veekraanid, kust pidime vett võtma, aga selleks tuli majavanemalt spetsiaalne võti küsida. Kord unustasime õhtul võtme tagasi anda ja hommikul sõimas naisterahvas meid väga roppude sõnadega,» meenutab Tiit.

Tiitki on tunnetanud põhjanaabrite vaenulikkust. «Tööde tegemisel oligi täpselt nii, et kui kell kukkus, kukkus ka soomlasest töötegijal akutrell otse põrandale ja sinna see jäigi järgmise hommikuni.

Pidime näiteks ehitajatele viima materjale tellingute kõige viimasele korrusele. Saime töö paari tunniga tehtud, siis tuli töödejuhataja ja sõimas meid, et nii need asjad siin Soomes ei käi! Seda tööd oleksime pidanud tegema päev otsa,» lausub ta.

Nüüd veab Tiit veoautoga kaupa Soomes ja Rootsis. Talle meenub kiuslikke olukordi, kus ta on Soomes  pidanud võtma reede hommikul kauba peale, aga töötajad on venitanud lihtsalt niikaua, et järjekord temani ei jõuagi. «Ja siis pead terve nädalavahetuse sealsamas lihtsalt autos ootama,» lisab ta.

Tiit kinnitab, et halvustavat suhtumist on ta üle lahe tundnud korduvalt. (JT)

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles