Politseikoer täitis ülesandeid Vahemere ääres

Jäpel peab elu olema seiklus. Päevadesse peab mahtuma ringijooksmist ja mängu, läheduses peab olema peremees, see tähendab Taavi Idavain. Muidu pole heaolul õiget mekki.

Jäpe reisib ja mitte vähe

Viimane kuu on olnud Jäpele kui unistuse täitumine. Jaanuari algul pakiti Jäpe, tema Belgia lambakoerast kuueaastane kolleeg Harry Volkswagen Transporteri väikebussi, pagasiruumi suruti muu varustuse kõrval kümneid kilogramme krõbinaid ning algas kolm ööd ja neli päeva kestev reis.

Paide politseijaoskonna vanemkoerajuht Taavi Idavain ja Põhja prefektuuri koerajuht Madis Koitla sõidutasid koerad otse Vahemere äärde, kodusest Eestist 3400 kilomeetri kaugusele.

Puhkusele? Seda mitte. Elasid nad küll Alexandroupolis mereäärses hotellis, kuid merevee mõnu jäi proovimata. Innukust tõmbas maha ka Lõuna-Euroopasse alles saabuv varakevad, mis parimatel päevadel laskis küll päikesel paista, aga üle kümne kraadi õhk väga ei soojenenud.

Tööle? Seda küll. Jätkusid Jäpe seiklused Euroopa Liidu välispiiril, mägise Kreeka poolel patrullides ja Türgi lauskmaalt tulijatel silma peal hoides. Vahetuse jooksul külastas ta vaatluspunkte ja jälgis pingsalt mägiteid.

See oli Taavi Idavainu teine politseimissioon, Frontexi missioon. Eelmine välislähetus 2012. aastal viis Idavainu ja tema endise koera Toomase kuuks ajaks Slovakkiasse, Slovakkia ja Ukraina piirile.

Alles kutsikaeast välja kasvaval Jäpel oli see elu esimene välisreis. Kahekuusena Soomest Eestisse tulekut ta ilmselt ei mäleta. Nii et reisipassi jääb Kreeka, kuhu tuli sõita läbi Eesti, Läti, Leedu, Poola, Slovakkia, Ungari, Rumeenia ja Bulgaaria.

Kolmandatest riikidest Lääne-Euroopasse rahu ja hea elu peale ihkavate illegaalide või sõjapõgenikega ajutised piirivalvurid Jäpe ja Taavi Idavain kuu aega kestnud lähetuse jooksul kokku ei puutunud, kuid ärevus püsis.

Ka maavärinaid piirkonna seismilisele aktiivsusele vaatamata nad ei kogenud, ekstreemseimaks loodusnähtuseks jäi kolm päeva möllanud marutuul ja kohisev Vahemeri.

Üldse tabati valvataval, umbes 34kilomeetrisel piirilõigul pisut rohkem kui kuu jooksul 21 ebaseaduslikku piiriületajat. Neist enamik, 19, tuli miskil moel sala-salamahti üle Kreeka ja Türgi vahelise piirijõe Evrose.

Kaks lootsid Kreekasse jõuda paadireisi ja Samothrace väikesaare kaudu. Vahele jäid piiririkkujad valdavalt maantee kontrollpunktides.

Abi oli ka mägedes asuvatest vaatluspunktidest. Kohalikud ametnikud teadsid öelda, et tegusamatel päevadel on piiriületajaid tabatud sadu. Rekord on sadakond inimest ühes ja sadakond inimest teises grupis teisest kohast. Jaoskonnas on kohta ligi 30 piiriületaja ajutiseks kinnipidamiseks. «Piirijõe laius oli ligi 50 meetrit, kuid parasjagu oli üleujutus ning jõgi oli oma sängist väljunud ja laius, julgen pakkuda, et oma kahel kilomeetril. See on ikka tõsine üleujutus, mitte nii nagu meil, et kummikutega kahlad läbi,» selgitas Idavain.

Ilmselt just nende looduslike põhjuste tõttu andsid piiririkkujad kohalikele ja kaugelt tulnud piirivalvuritele hingetõmbeaega.

Kreeka mägises osas treenides-töötades unustas energiline Jäpe isegi ühe oma suurima pahe: sügelevate hammaste tõttu jalanõude närimise.

Jäpest saab vahepeal kelgu- või suusakoer

Taavi Idavain loodab, et nii see jääbki. Kui mitte, on tal pulbitseva energia mahalaadimiseks abinõu juba mõttes mõlkumas. See plaan vajab lund ja paneb Jäpe võhma tõeliselt proovile.

Kui Idavain paneb alla suusad, võib juhtuda, et enda vedajaks rakendab ta koera. Eks näis, kuidas katsetus, kus ligi 85 kilogrammi kaaluv mehemürakas alla 30 kilogrammi jääval koeral end vedada laseb, välja kukub. Eelmine koer Toomas igal juhul nautis seda. Idavain mäletab, et algus oli muidugi pisut arusaamatu ja nõudis harjumist. Võhma läheb koeral tarvis kaitseharjutuste juures.

Patrullkoer Jäpe on esmajoones politsei töövahend. Karmilt öeldud, kuid nii see on. Kui Taavi Idavain viib ta õige varsti teenistusülesannetes «mängima», on juhtunud mõni õnnetus: keegi on eksinud metsa, kurikael on putket teinud või on sattunud ohtu korrakaitsja elu ja turvalisus.

Teisalt on niiske nina, süsimustade silmade ja pruunika karvkattega Jäpe kümnendat kuud Taavi Idavainu ja tema pere lemmik, suurim neljajalgne sõber.

Idavainu aasta ja viiekuune tütar Vanessa ei pelga energilise koeraga jagada mida iganes. Vanemate valvsa pilgu all peab ta siiski piirduma mõne toidupala, näiteks mõnusalt krõmpsuva kapsajuurikaga. Isegi kui tahaks, koera tuppa lasta ta ei tohi. Reeglid on reeglid. Jäpe kuningriik on algusest peale olnud esikusse tehtud pesa. Nii jääb!

MIKS?

Taavi Idavain peab politseimissioone igati heaks võimaluseks ennast ja koera proovile panna. «Kivine ja kaljune pinnas on jäljeajamiseks midagi sootuks muud kui koduses Eestis. Kreekaski olid koerad alguses väga segaduses,» lausus ta. «Pidime koerad saama konditsiooni ja nii me neid seal treenisime. Nad vist ei saa koduski nii palju harjutada kui seal.»

Samuti said koerajuhid välismaal korduvalt oma hoolealuste kuulekust katsetada ringihulkuvate neljajalgsete tõttu. «Neid oli seal iga nurga peal ja pidime vaatama, et koerad karvupidi kokku ei lähe. Mis teha, on teatud instinktid, mis on loomale edasi antud emapiimaga,» selgitas Idavain.

Ühe politseikoera treenimiseks peab talle pidevalt uusi ülesandeid andma. Idavainu meelest tuli võimalus Kreekasse minna väga õigel ajal. «Detsembris sain ma veel Eestis koeraga trenni teha, kuid arvata oli, et aasta alguses võib jäljetreening mahasadanud lume tõttu mingiteks kuudeks katkeda,» põhjendas ta. «Tegelikult võib missioon olenevalt politseiniku erialast kesta ka kauem kui kuu. Kreekas oli näiteks üks austerlane oma vaatlusbussiga pooleaastasel välislähetusel. Koerajuhile oleks mõistlik üks missioon aastas.»

Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtavat operatiivkoostööd juhib Euroopa agentuur Frontex. Missioonidele kaasatakse korrakaitsjaid üle Euroopa.