Kaalepi mees Aksel Jalakas (46) kahanes vähem kui aastaga ligi 50 kilo jagu ehk jõudis sama kaaluni, mis oli tal 20ndates. Maovähendusoperatsioonist on möödas pea neli aastat ja hea vorm püsib.
Mees kaotas aastaga kaalust ligi 50 kilogrammi
24. jaanuar 2015, 09:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aksel Jalakas ei ole kogu elu olnud suur. Suurus tuli temasse pereelu algusega. Ei, Aksel ei taha süüdistada ei perekonda ega geene, vennaski on elanud elu ilma kaalumureta, kuid ühel hetkel ta lihtsalt paisus ja paisus.
Kleenukese spordilembese alles sõjaväest tulnud mehehakatise 80 kilogrammist sai esimese pereaastaga 90 kilogrammi. Seda oli liiast.
Aitas kolm tuhat kilomeetrit rattasõitu
Kehakaal tusatsemisest ei hoolinud, seda muudkui lisandus, kuniks ühel hetkel näitas kaal 130. Oli oht, et kehakaal suureneb veelgi. Miks, seda ei teadnud täpselt keegi öelda.
Aksel ei kavatsenud teadmatusega leppida. Proovis dieete pidada ja katsetas spordiga. Ta nägi ka tulemusi, kuid need olid alati ajutised.
Aksel mäletab aegu, mil ta uhas pelgalt ühe kevade jooksul rattaga maha sõita oma 3000 kilomeetrit. Kaaluosuti langes 130lt 110le, aga edasi ei kriipsugi.
Aksel kaotas suure sportimisega järsku igasuguse liikumistahte ning oli, nagu ta ise ütleb, väsinud ja tühi. Varsti oli ümar tagasi, higistas mis hirmus, kannatas kümmekond aastat vapralt ülekaalu põhjustatud selja- ja põlvevalu, unistas kergemast elust.
Ka kroonilise nohu ja kaasa Tiiut vägagi häirinud norskamise paneb Aksel ülekaalu arvele.
Olnud pool aastat ootejärjekorras, said 2011. aasta 2. veebruari märksõnadeks haiglavoodi ja kirurginuga.
Tõuke maovähendusoperatsioonile minekuks andis Akslile tema põlve ravinud arst. «Üks põlv oli päris läbi, seda opereeriti ja puhastati. Nii arst kui ka mina panime selle liigse kehakaalu arvele,» meenutas ta. «Kaugel ei olnud arvatavasti ka südamehaigused. Minu kehamassiindeks polnud päris kriitiline, kuid üsna piiripealne.»*
Perekonnal, kuhu kaasa Tiiu kõrval kuuluvad ka lapsed Liisi (24), Siim (22) ja Anni (13), polnud mõtet pabistada, sest kõik kulges tüsistusteta.
Isa Aksli kaalulangetus sattus samasse aega, kui praegu aega teeniv poeg Siim avastas endale jalgrattaspordi. Pärast operatsiooni premeeris Aksel end poja kõrval kahenädalase jalgrattalaagriga Hispaanias.
Hea veel, et kaugemale ei läinud. ÜRO 2013. aasta raporti järgi elavad maailma kaalukaimad inimesed Mehhikos. Umbes 70 protsenti sealsetest täiskasvanutest on ülekaalulised, kolmandik liiglihavad ehk rasvunud.
Aksel ütleb, et ei mäleta ennast 130 kilogrammi kaaluva mehemürakana. «Mäletan vaid seda, et kogu aeg oli väga kehv olla. Raske oli, näen end üleni higist leemendavana kusagil peol, mul polnud suuri komplekse, kuid need olukorrad ei olnud toredad,» lausus ta.
Enesehävituslikust pidutsemisest loobus Aksel Jalakas alles seitse-kaheksa aastat tagasi, mil mõistus tuli koju.
Ameerika Ühendriikides on ülekaal tunnistatud haiguseks. Eks ole ka põhjust, sest just selle riigi kulutused elanike ülekaalulisuse tagajärgedega võitlemiseks ületavad juba ettevõtete tulumaksust laekuvaid summasid, ohustades maailma suurima majandusega riigi eelarvet.
Riigid riikideks, ka lühikest kasvu paksul mehel on palju muresid. Ülekaalulise Aksli suurim kuluartikkel ja murekoht olid rõivad. Tavapoodides ostelda oli lootusetu ettevõtmine, viimaseks suure-mehe-jõulupeoks tulid rõivad Kuldsest Börsist ja Soovist.
Nüüd on Aksli garderoob täiesti uus, suure vaevaga kokku ostetud rõivad on läinud. Alles on vaid ühed hallikas toonis lühikesed püksid, mille venivust kõhn Aksel hea meelega Järva Teataja digilehe videos näitab.
Palju on siis ikkagi palju? 2000ndate lõpul kaotas muusikust näitleja Tarvo Krall abikaasa Leaga kahe peale 50 kilogrammi kehakaalust. Tulemuse andis toiduainete talumise programmi range jälgimine.
Samasuguse kaalukaotuse tegi ihuüksi läbi ka Aksel Jalakas. Olgu öeldud, et 2011. aastal lasi oma magu vähendada ka Aksli ema. Mõlemad on endiselt saledad.
Norra tõi elumuutuse
Eelmisel suvel vahetas Aksel Jalakas kohaliku tööpõllu Norramaa ja laotööde juhi ameti teepiirete paigaldaja töö vastu.
Uus rutiin, kolm töönädalat Norras ja üks puhkenädal kodus, lõi olemise sassi, sealjuures korrapärase spordiharrastuse, kuhu jalgrattasõidu ja suusatamise kõrval kuulus ka jõusaalis rassimine.
Juba pool aastat on uhke spordivarustus keldris kopitanud, neil vähestel hetkedel, mil peremees koju jõuab, on teha palju muudki.
Ka tervisliku toitumise põhimõtteid Aksel ei järgi. Kui isu on, pistab pintslisse suure prae, mekib pontšikuid või krõbistab telekat vaadates šokolaadi. Üks suur tahvel on tal jutuajamise ajalgi elutoa laual käeulatuses.
Kaal aga ei tõuse. Selle põhjust ei tea arstid, ei pereliikmed ega ka Aksel. «Ei saa mina aru, mis seal täpselt toimub, kuid ju läksid mingid asjad ainevahetuses paika,» lausus ta. «Olukord võib muidugi muutuda, aga seni, kuni kaal on maas, on mul väga vedanud. Hinges on muidugi kartus, et mis siis, kui...»
Kui üks 168 sentimeetrit pikk mees võtab ühel hetkel maha ligi kolmandiku oma kehakaalust, muutub tema välimus põhjalikult.
Ka kõhnem Aksel muutus paljude tuttavate silmis täiesti võõraks. «Kehakaal kadus, kuid ega üleliigne nahk veninud kohe tagasi. Nii ma siis olin, silmad aukus ja põsed lotendasid kui buldogil,» võrdles ta oma uut nägu. «Kindlasti oli neid, kellele meeldis ümmargusem mina rohkem.»
Vastassugupoole imetlevatest pilkudest rohkemgi märkas Aksel uudishimutsejate silmis hoopis muret. Käivad ju suured kaalukaotused tavaliselt kaasas raskete haigustega.
Muretsejate mure murdmiseks kinnitas Aksel, et tema tervis on täiesti korras. Pool aastat sisseelamist Norra tööelusse on läbi ja Aksel lubab jalgratta välismaale kaasa võtta.
Kuniks uus töökäsk pole käes, tuleb kodus tegevust otsida, näiteks pere noorimale tütrele, suusalembesele Annile nädalavahetuseti Otepääl määrdemeistrit mängida.
Aksel Jalakas oli nooruspõlves kõva maadleja. Kadunud kilod ja säilinud ideaalkaal näitavad, et rasvumistõve üle tuli päris pesuehtne seljavõit.
Tänane elu on parem, palju parem, lihtsam ja võimalusterohkem kui see, mida ta varem elas. Öine norin kadus operatsiooni järel koos kümmekonna kiloga. Muud vaevused haihtusid samamoodi, jäi vaid haiglane spordihuvi. Energiast ja elurõõmust pole Akslil kunagi puudust olnud.
Sel kolmapäeval näitas kaaluosuti 82,4. Parimal päeval oli näit 79 juures, kuid see tuli «hirmsa tampimisega». Kindel on, et 130kilosena pole Aksel Jalakas valmis enam elama.
*168 sentimeetrit pika ja 130 kilogrammi kaaluva inimese kehamaassiindeks on 46,06 ehk selliste parameetritega mees on eluohtlikult rasvunud.
KAALUSAADETEST
Telekanalite kaalusaateid, nagu sel nädalal TV3 kanalil jooksma hakanud «Kallis sa oled kosunud», vaatab Aksel Jalakas huviga.
Ta on rohkem kui kindel, et tagantutsitava treeneriga oleks ta olnud ka ilma operatsioonita võimeline näitama kiiret kaalukaotust, kuid mis hinnaga, seda ei tea keegi.
«Pöördepunkt» on Järva Teatajas ilmuv rubriik, kus tutvume inimestega, kes on elus võtnud või sunnitud ette võtma julge ja põhjaliku muutuse. Kui teate kedagi, kellest tasub kirjutada, andke temast teada e-posti aadressil toimetus@jt.ee.
Viimased ilmunud lood:
8.11 «Hooletu hetk metsatööl võttis jala», Türi valla elanik Koit Teder kaotas jala.
15.11 «Kui vaja, siis sõidame!», Türi valla elanik Tatjana Mere töötas kunagi lüpsjana, aga nüüd sõidab mööda Euroopat veokiroolis.
29.11 «Janno Lehemets: ma ei taha olla kõige rikkam mees surnuaial».
6.12 «Laps kinkis vanemaile 12 ilusat aastat», kus vanemad rääkisid loo, kuidas ja kas nad on suutnud üle saada oma lapse surmast.
20.12 «Vaatab, aga näeb halvasti», kus oma loo rääkis järvajaanilane Aare Uustal, kel on glaukoom.
10.01 «Võitlus surmahaigusega tegi julgemaks», kus Ülle Leesmaa kõneles, kuidas ta kasvajast võitu sai.